Juulis käisime sõpradega Mick Pedaja kontserdil. Teel tagasi lendas lind vastu auto akent ja põrkas kõrvalmaja hoovi pikali. Pisikese jaoks ilmselgelt shoki trauma ja ta värises tugevasti. Loomade kehad on väga intelligentsed ja vabastavad värinaga üleliigse energia kehast, et traumat ei tekiks. Seega, kui näed löögi saanud loomakest värisemas, siis mitte mingil juhul ära proovi seda protsessi peatada. Lase tal seda üleliigset energiat vabastada. Puuriloomadel ja inimestel seda vabanemist automaatselt alati ei toimu.

Alati ei teki meil võimalust keha loomulikke protsesse järgida, elu läheb ju edasi või on need protsessid erinevate tuimestajatega alla surutud.

Traumast rääkimine on täna üks tabu teema, sest kes siis tahab näida haavatavana ja nõrk. Ja üldsegi traumad juhtuvad teistega mitte minuga. Aga sisemiselt on meie keskel tohutul hulgal stressi ja depressiooni käes vaevlevaid ilusaid inimesi, kes suudavad õnnelikud olla vaid siis, kui saab tarbida midagi, mis trauma mõneks ajaks tagasi hingesoppi suruks. Tuimesti pikemal puudumisel purskab valu välja äkilise ärritumise, alaväärsuskompleksina, tekib unetus, kroonilised valud, söömishäired, migreen jne.

Mida sina saad teha, et neist mustritest vabaneda?

TULEME KOOS AURU ALT VÄLJA

Mäletad, kui olime alles lapsed ja tundsidsime rõõmu tantsimisest, mängimisest, jooksmisest ja niisama lollitamisest. Kaine peaga!

Nüüd enamus meist ei kipu tantsupõrandale enne vähemalt kolme kokteili. Alkohol tuimestab valu ja meie traumast kivistunud loomus saab pisut voolavust juurde. Tekib eufooria, õnne ja vabaduse tunne. Probleeme, mida tekitavad alkohol ja narkootikumid pole ilmselt mõtet siin üles loetlema hakata. Siirast soovist tunda end jälle lapselikult rõõmsana on saanud nõiaring, mis mõjutab nii kurba tarbijat, kui ka tema lähedasi.

Mina tahan elada nii, et mul pole vaja ühtegi asja väljaspoolt mind ennast, et tunda eufoorilist õnnetunnet siis, kui ma ise tahan. Ma olen valmis selle nimel loovutama oma päevast aja, mis kulub ühe filmi vaatamiseks, et veeta aega iseendaga. Ja ma tahan kogeda jälle seda tunnet, kus õnnelik olla võib ka siis, kui mitte midagi ei tee. Ma tahan välja murda sellest mustrist, mis lubab mul õnnelikuks saada ainult siis, kui ma midagi teen, saavutan, kogen, oman või saan. Ma tahan, et minu enesehinnang oleks sõltumatu teiste inimeste sõnast, pilgust või laigist. Ma tahan teada, kes ma tegelikult olen. Ma tahan tundma õppida seda väikest Elinat enda sees, kes soovib tingimusteta armastada ja olla armastatud. Ja ma tahan olla tänulik iga hingetõmbe eest, mis mul seda kõike kogeda laseb.