OSHO elu 6. päev aga 1. kord tantsida põleva laibaga

OSHO elu 6. päev aga 1. kord tantsida põleva laibaga

Eile õhtul tärkas minus miskisugune trots. Tulin Evening meetingult ka varem ära. Tegelikult ei tahtnud sinna minnagi. Tahtsin oma asju teha. Aga miskipärast ikka läksin. Otsustasin paar korda mitte minna, aga ikka läksin ja tulin poole pealt ära. Tunnen, et see oli ikkagi hea otsus, sest sain paar postitust valmis ja uurisin rohkem Osho kohta. Sattusin vaatama seda videot Osho surma pidustustest. Vaatasin nii umbes 13 minutit ja jäin magama.

Ärkasin täna teise snooze’iga ja debateerisin iseendaga teemal, kas kinkida endale hommik raamatuga või minna taas Buddha Groove’i. Otsustasin esimese kasuks. Mõnus oli. Aitäh Elina, meil oli väga meeldiv hommik. Eriti meeldis mulle kohvitamiselt see lehekülg.

 

 

Mul on praegu raske kirjutada. Tulin just matustelt. Kokkusattumus missugune, aga just päev pärast minu tutvumist deth celebrationiga (ülaltoodud videos) tuli teade, et meie seast on lahkunud üks naine. Ja kõiki OSHO keskusest kutsutakse tema lahkumist tähistama.

 

Vee kaldal, suure ventilaatori all ja mitmekümnete tähistavate punakuublaste keskel oli laip, mis tuli meie püramiidist.

Meil jäi täna juhendajate treening ära, sest keegi vanem naisterahvas siit Osho keskusest oli oma keha maha jätnud ja seetõttu kutsuti kõik death celebrationile. Mõtlesin algul, et no mis see siis ära ei ole. Ma ju ei teagi seda naist ja tore ju, et saan kohe peale Osho video nägemist ise ära proovida, mis tunne on hõisates ja tantsides matuseid pidada. Tegelikult oli nii, et kui püramiidi sisse läksin, siis olgugi et surnut veel polnud, käis minust läbi mingi tohutu laine, mille peale tavaliselt hakkan nutma. Aga me ei tohi sel nädalal nutta. Hakkasin siis kiirelt koos teistega tantsima ja käed taeva poole hüppama. Sain juba päris okeiks, kuni nägin ukse vahelt laipa. Jessus, nagu paanikahoog oleks mulle peale hüpanud. Pidin kõvasti pingutama, et mitte sajaga nutma pursata. Regullisin ennast hingamisega korda.

 

Tantsisin ja kargasin seal vaadates lakke ja keerutades, üritades mitte mõelda ja kui mõelda siis, et “Oh kui tore, et saame siin tema elu lõppu tähistada. Juhuu elagu elu!” Ei, see ei toiminud kuigi hästi. Läksin võtsin Müstilise Roosi juhendajalt käest kinni, et tuge saada. Tema ju ütles, et sel nädalal nutta ei tohi ja et matused on tänane juhendajate treening. Ta hoidis mul käest ja naeratas. Tantsimine jätkus. Vahepeal hõisati “Osho” ja siis jälle tantsiti. Lõpuks viidi laip rongkäiguga mere äärde. Mu mõistus ei saa aru, miks see mu jaoks nii raske oli. Käisin hiljuti sõbranna tädi matustel ja sain väga ilusti ilma pisarateta hakkama, kuigi oleksin võinud vabalt nutta.

Keha põletamine

Mõtlesin esialgu, et ei, mina sinna laiba põletamisele küll minema ei pea. Olen niigi kerges šokis. Aga ikka, läksin tõin toast oma väravakaardi (et pärast uuesti sisse saada) ja jooksin teistele järele. Mõtlesin, et okei, hea võimalus täis pauku näha ja jälgida protsesse, mis minus endas veel üles võivad tulla. Kui mere äärde jõudsin, siis nägin kuidas vanaproua kehale puuhalgusid laoti, siis veel lehmasõnnikukettaid, miskit tahkemapoolset rasva ja süütevedelikku. Publik muudkui hõiskas ja mängis pilli. Mina ka plaksutasin ja jälgisin, mis toimub. Laip kaetud, oli vaja sellele tuli otsa panna. Aga kellelgi polnud tuld. Pika pusimise peale leiti taksojuht, kellel oli taskus karp tikke. Meeletu leegiga süttis hunnik juubeldavate mediteerijate keskel. Mul polnud vaja rohkem midagi näha ja jalutasin vaikselt eemaldudes minema.

 

Tundsin ennast pisut kohkununa ja lohutasin end kahe VÄIKSEMA paki krõpsudega. Jalutasin ja ei mõelnudki midagi, vaid eksisin hoopis ära. Kahjuks ei olnud mul telefoni ka kaasas, et näha, kuhu minema peaks. Vaatasin kõrvale ja seal oli tuk-tuk. Maksin 0,50 € ja sain koju.

Vihane kundalini

Peale nende lõikude kirjutamist läksin Kundalini meditatsiooni. Esimene 15 minutit selles praktikas on värisemine. No kuidagi ei tahtnud see värisemine tulla, pigem oli nagu lainetamine alt üles ja tundsin ennast nagu makaron. Siis tuli tantsimise osa. Olen selle loo järgi juba kümneid kordi tantsinud ja alati väga elavalt ning rõõmsalt. Täna mõistagi mitte. Tundsin seda valu jutti oma kurgu all, mis päevaste pisarate hoidmisest tekkis ja olin pahane. Sel nädalal peab ju rõõmsat nooti hoidma! Trampisin jalgu ja loopisin käsi, et see tunne endast välja saada. Nutsin ka natuke ja umbes kolmeteistkümnendaks minutiks suutsin jälle naeratada ja hõisata. Järgnes 15 minutit istumist ja 15 minutit lamamist.

 

 

 

Jess! Sain välja selle tunde enda seest. Tulin rõõmsalt tuppa ja kuulasin mõningaid Osho jutuajamisi. Minusse voolas ääretult tugev tänulikkuse ja õnne tunne. Särasin enda toas ja tantsisin, sest olen nii rõõmus selle võimaluse eest siin kasvada, kogeda, õppida ja jagada.

 

Mukkisin ennast üles, sest täna on sõbrapäev ja armas Kristel, kellega koos India reisi alustasime, tuleb minu lähedale, et koos õhtust süüa. Kuus päeva tagasi nägime viimati lennujaamas, aga mul on tunne, nagu oleks juba mitu kuud möödas, sest minu sees on palju toimunud.

Küll siin saab palju tantsida

Peale mõnusat muljetamist sõbrannaga läksin tagasi meie džunglisse, sest seal oli Latino night. Saab tantsida! Välikohviku ette on moodustunud DJ-puldiga tantsuplats, mis on kaunistatud suurte LED-kerade ja muude tuledega. Jutustan seal ühe teraapiakaaslasega, kes räägib mulle loo, kuidas ta Peruus 30 päeva järjest šamaanidega Ayahuascat jõi ja konnamürki tarbis. Tema sõnum oli, et never again ja Osho on lahe. Ta on itaallasest pokkerimängija.

Et sinulgi oleks lihtsam hakata astuma kindlaid samme oma unistuste suunas lõin meile Edukate elustiili käsiraamatu. Klikka siia ja telli raamat endale pühendusega koju või mine Apollo raamatupoodi. 

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*