OSHO elu 5. päev aga 1. Sufi tund + Müstiline roos

OSHO elu 5. päev aga 1. Sufi tund + Müstiline roos

Täna olin peaaegu tubli tõusja. Ei krapsanud kohe äratuse peale püsti, vaid logelesin veel 4 minutit voodis. Olin tegelikult juba tund aega varem üleval ega jäänud seepärast magama, et mul kõrvatropp oli vist liiga sügaval ja kui ta välja võtsin, siis hakkas kõrv hirmsasti valutama. Ju siis pidi valutama, sest täna hommikul oli 7.30 Sufi tund. Tohutult põnev.

 

Mind on see Sufi-värk sellest ajast huvitanud, kui Vene selgeltnägijate tuleproovi võitja seda praktiseeris. Televiisorist jäi mulje, et see on üks südame avamise, naljaka hingamise ja keerutamise kombinatsioon, et tulla enese keskmesse. Et keerutad niiviisi hulk aega oma suure seelikuga ja siis saad mingi ühenduse. Tegelikult ei soovinud ma keerutama hakata. Olin varem seda ühel kursusel teinud ja üsna tüütu oli. Aga läksin ikkagi, sest kes see siis seesuguses kohas, nagu see OSHO keskus on, hommikust Sufi tundi ei proovi.

 

Jõudsin täpselt kohale ja jäin seelikust ilma. Sekundiks olin pettunud, sest näeb päris tuus välja, kui see seelik niiviisi suureks läheb, kui keerutad. Juba selle toreduse pärast oleksin viitsinud keerutada. Aga jäi mul saamata seekord see seelik. Alustasime tundi ringis käest kinni hoides naksuva hingamisega ning seejärel igasuguste imelike hingamistega. Väga naljakas, kuid ka väljakutsuv. Hingamise mustrid olid nii ebanormaalsed, et selleks, et toime tulla, ei saanud ühestki teisest asjast mõelda. Seejärel panime ringis käest kinni hoides igaüks parema käe enda südamele ja hakkasime kummardades miskit lauset ütlema. Jällegi eri tempo ja heliga.

 

 

Ja siis läkski keerutamiseks. Paremale poole keerutades ja horisondile vaadates oli päris okei pöörelda. Proovisin siis teistpidi ka ja mõtlesin, et proovin oma käe vaatamist aga siis hakkas pea paganama hullusti ringi käima ja süda läks pahaks. Kõige ohutum tundus tol hetkel siis pikali kukkuda. Puhkasin veidi ja proovisin uuesti. (Issand, mul hakkas seda kirjutades isegi pea ringi käima ja süda läikima :D) Aga kuna süda oli veel paha ja mõistus kaagutas muudkui loobumisest, siis otsustasin kümme minutit enne tunni lõppu end hommikusöögiga lohutama minna.

Kolmas päev kolm tundi nerda

Ja jõudiski kätte aeg minna naerma. Tänased kolm tundi soovisin naerda mitte millegi üle. Kuigi on alles kolmas naerupäev, siis meie grupp hakkab juba väga ühtehoidvana tunduma. Väga mõnus. Nii armsad ja siirad inimesed. Et nalja jätkuks kauemaks, tehti muidugi ka igasugu totrusi. Näiteks salvrätik keerati rulli ja anti edasi nagu suitsu. Kujutad sa siis ette, et vahelduva eduga on 30 minutit rühma täiskasvanute suurim naljaallikas nutsakas paberit, mida tubaka pähe kimutakse. Samamoodi korraldati libajoomasid, kus rusikaid kokku lüües juubeldati. Kogu aeg käis hirmus kajakas ja kõõksumine.

 

Mängiti ronge ja hobuseid, loobiti patju ja jalgu kõrgele õhku. Mõni teeskles telefoniga rääkimist ja teised mängisid tittesid. Tegin mõneks hetkeks neid totrusi kaasa, et aeg kiiremini mööduks. Mõistusele väga meeldib, kui midagi teha on. Panin aga tähele, et kui tõega omaette lõdvestusin ja keskendusin tänutundele elu ja tingimuste eest, mis mulle antud on, siis tõusis minus siiras naer, millele ei olnud vaja ühtki stiimulit. Püüdsin väga leida hetki, kus naer tuleks mõistuse ja mõtete tagant. Seega ei mõelnud ma oma tingimustele, vaid tunnetasin kerguse tunnet, mis tuleb siis, kui mitte midagi liialt tõsiselt ei võta.

Siiras loomus tuleb naermata jäänud katete alt välja

Need 3 tundi on tõeliselt maagilised, sest tõepoolest ei ole võimalik mõelda, kui naerad. Tolmuste komplekside alt tuleb välja avatud ja siiras loomus, mis soovib tingimusteta armastuse voolamises suhelda. Põnev on jälgida ka seda tugevat ühendust, mis naer inimeste vahele loob. Kui me naerame, siis egod koos mõistuse jamadega kaovad ära. Me kõik saame naeruks ja langetame seinad, mis varem meid asjatult “kaitsesid”. Samal ajal on ka teise inimese naerma ajamisese soovis palju armastust. Justkui kutse ühendamaks teadlikkused kõrgemale tasandile.

Saan ka hetke sotsiaalne olla

Peale lõunat, kui jälle rääkida tohtis, vestlesin ka mõnede rühmakaaslastega. Mul pole siiani seda võimalust tekkinud, sest graafik on tõesti väga tihe. Aja kirjutamiseks leian tavaliselt enne Evening meetingut ja see on ka tegelikult muude toimetuste arvelt, mis tuleks ära teha. Suures joones tundub, et siin on palju inimesi, kes on rüganud kümneid aastaid korporatsioonides ega pole saanud puhata ja nüüd tulevad iseennast otsima.

Hiinlased on igal pool

Kusjuures hiinlased on ühed suurimad fännid siin. Kuigi nende valitsus ei toeta seda Oshondust, kuna too kummardab liialt isiklikku vabadust, siis on OSHO näiteks Pekingis väga populaarne. Naisterahvas, kes samuti juhendajate kursusel osaleb, andis selgelt mõista, et huvilisi on neil palju. Vaid õpetajaid on vaja.

Raji on lausa kaheksandat korda Müstilisel roosil

Minu suureks rõõmuks kutsus mind teed jooma ka India härra, kellest varem kirjutasin, et ta on seitse korda Müstilist Roosi läbinud. Äärmiselt soe meesterahvas. Ta elab Londonis. Ta tegeles finantssektoris mingi aktsiate aruandluse asjaga. Elas laia elu ja töötas end ribadeks. Nüüd viimased aastad on aga pühendanud enesearengule ja soovib korporatiivhunte depressiooniurust välja aidata.

 

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*