OSHO elu 4. päev aga esimene Tai Chi kogemus

OSHO elu 4. päev aga esimene Tai Chi kogemus

Eile õhtul kui awareness techniques tunnist ära tulin, olin täiesti koss ja ei jõudnud enam mitte midagi kirja panna. Kuigi seal tunnis tehti väga lahedaid harjutusi, millega end hetkesse tuua. Loetlen need siis siia mälu järgi üles, sest pidin nad nagunii kirja panema. Siis on nad meil kõigil olemas.

1.Kui silmad on väsinud, siis sulen silmad ja toon kausjad peopesad silmadele katteks. Hoian mõne hetke ja seejärel avan silmad (käed endiselt silmade ees. Nüüd hakkan vaikselt lahtiste silmade eest käsi alla laskma. Teen nii vähemalt 3 korda.

2. Kõnnin toas ringi 5 minutit ja ütlen enda seest tundega EI. Ükskõik mille kohta, tegelikult kõige kohta, mis ei sobi. Pole vaja juurelda, mis see on, vaid lihtsalt emotsiooniga “EI”. Kui rohkem pole vaja EI öelda, siis sama jalutamine JAH-iga. Helisedes, tundega jaatus, millele iganes. Nii saab väljendamata jäänud tunded endast vabaks lasta, et nad enam ei koormaks.

3. Alates varvastest hakkan keha hästi pingesse tõmbama. Varbad, sääred, põlved, reied, tuharad randmed, käed, kõht, selg, rinnakorv, kael, kukal, suu, nägu, pealagi. Hoian mõne hetke ja lasen vabaks, et istuda minuti või kaks vaikuses. Jätkan 3 korda. Nii saab tunda ennast üha rohkem ja rohkem lõdvestununa.

7.30 Tai Chi Pargis

Täna hommikul magasin sisse, sest ei olnud tubli ja ei krapsanud kohe äratuse peale üles ja tagavara tirinat polnud ka sättinud. Ärkasin 15 minutit enne Tai Chi tundi, mis asub sellel samal kividest laotud džungli väljakul, kus eilne praktika. Ma tegelikult isegi ei teadnud, mis tund seal toimub, arvasin lihtsalt, et see sama õpetaja, kes eile oli ilmselt teeb midagi toredat ja ta on vinge, seega läksin proovima.

Jõudsin täpselt õigeks ajaks. Tegelikult minuti liiga vara, sest pidin tegema “ootamise harjutust”. See on minu välja mõeldud sõna. Ma ei tea, mis see päris nimi on (uurin välja), aga see käis nii, et pidid vastastiku seisma partneriga ja siis randmeid koos hoidma ja üritama teist aeglaselt ja väärikalt tasakaalust välja lükata. Üldse väga väärikad on need idamaised hommikused taidlused. Peen värk. Selline voodoo-tunne tuleb seal neid huvitavaid poose tehes. Ülioluline on iga liigutuse hingamine, käe nurk, kõhu lõtvus, jalgade kaugus, selgroo kumerus jne jne jne.

Pole tõesti aega millelegi mõelda, sest peab iga sekund keha tšekkima, et kas kõik on ikka bueno. Sest tore õpetaja tuli ikka kohe parandama, kui sabakont piisavalt maa poole ei tirinud.

I love breakfast!

Peale Tai Chid läksin meie keskuse kõrvale hotelli restorani hommikust sööma. Seal on hullult head toidud ja hinna mõttes sama või isegi odavam. Kõik muidugi jälle ilma lihata ja kalata, aga väga maitsev. Sõin hommikuks quinoa risotot kapsalehtedega, mis olid mingi toreda hapuka kastmega koos. Toitev ja maitsev. Cappuccino oli ka suurepärane!

Müstiline roos: Armastav ühendus loodi läbi sisemise siira naeru

Ja siis läksin 3-tunnisele naerusessioonile. Täna tehti meile kenasti selgeks, et pole vaja nii palju väljastpoolt naeru väärt asju leida või leiutada, vaid pigem leida naer enda seest. See muutis mängu totaalselt. Jah oli naljatilku, kes muudkui käisid ja kõdistasid inimesi ja loopisid patjadega või mängisid niisama tola. Aga palju vähem kui eile.

Aeg-ajalt käidi ukse taga meekompvekke krõbistamas, et kurguvalu lõkerdamist ei takistaks. Mis mulle selle protsessi juures täna meeldis, oli see, et olgugi et üle poole meie grupist on hiinlased või muumaalased, kes inglise keelt ei räägi, siis naer on meie kõigi ühine suhtlusviis, millega loob üksteisega nii ilusa ühenduse. Grupp on äärmiselt mänguline ja toetav.

 

Härra tuli nädalasele naerule aga vanaema suri ära

Täna oli meil grupis ka uus liige, keda eile ei olnud. Ta oleks äärepealt minema sõitnud, sest ta vanaema suri eile ära. Siin grupis on nii, et kui kedagi pole või mõni muu energeetiline muutus toimub, siis seletatakse seda kogu pundile, et energia voolaks. Sel korral palus härra mitte kõigi ees seda öelda, sest tal keskkooli ajal suri ema ära ja siis õpetaja ütles seda kogu klassi ees. Tal oli sest ajast saati trauma ja ei soovinud sellele haavale soola raputada. Nii ta siis oli seal meie keskel ja naeris kolm tundi, pärssides pisaraid. Sel nädalal nutta ei tohi, sest on naeru nädal ja see on oluline. Saadan talle palju helgust ja kergust. Mul ei ole veel õnneks kunagi peres ühtki surma olnud. Vahel on ette tulnud, et mõte sellest, et kellegagi midagi juhtub, on mind juba pisarateni viinud. Minus elab jah väike hirm leina ees, mida pole kunagi kogenud.

 

 

Tänane seanss tundus kindlasti kiiremini mööduvat kui eilne. Ilmselt see nii saabki olema, et iga kord möödub aeg rutem.

 

Peale naerutunde sõin lemmikrestos imelisi köögiviljaspagette ja läksin juhendajate loengusse. Kolmekümnest osalejast 5 on süvaõppes, et saavutada valmisolek seda teraapiat mujal maailmas edasi kandma. Ääretult soojad ja inspireerivad inimesed. Jagasime oma seniseid kogemusi ning rääkisime läbi sügavamad protsessid, mis esimestel päevadel aset leiavad.

 

 

On põnev jälgida, kuidas mõistusel pole selle teraapiaga mitte mingisugust tegemist ja keha hakkab ise ennast tervendama. Imeline!

Kõige olulisem, mis sellelt tunnilt endaga järgmisse naerupäeva võtan, on olla kohal, lõdvestunud ja usaldada protsessi.

 

Seejärel taas ruttu Kundalini meditatsiooni ja siis Evening meetingule. See tähendab siis lühidalt 3 tundi meditatsiooni veel.

 

Õhtust käisin söömas ühe sakslasega, kes ehitab Indiasse maja. Ta oli aasta eest vabanenud mingist silma vähi taolisest asjast ilma keemiaravita, võttes antibiootikume, süües taimetoitu, vabanedes suitsetamisest ja tegeledes meditatsiooniga.

 

Õhtu käes ja jälle täiesti koss. Mitte midagi ei suuda teha. Jään üsna kohe magama, kui silmad kinni panen.

 

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*