OSHO elu 3. päev aga 1. päev Müstilisel roosil

OSHO elu 3. päev aga 1.  päev Müstilisel roosil

Kell on 6.30 Ärkan üles kohe, kui äratuskell tiriseb. See on päris ebatavaline minu puhul, aga täna on tähtis päev. Õues on veel pime ja mu tuba on üsna jahe. Ootan värisedes, üks käsi duši all, et vesi kuumaks läheks. Pole veel selgeks saanud, mis pidi seda kangi hoidma peab, et soe vesi tuleks. Ruttan Buddha Groovi. See on siledatest kiviplaatidest laotud väljak meie džunglis. Võiks öelda, et kogu keskus on siledatest kiviplaatidest ala keset paksu metsa koos pisikeste koskede, basseinide ja Buddha kujukestega. Punased mehikesed, nagu minagi, siblivad juba kella kuuest saati ringi.

 

 

 

Siblin koos nendega helehallidest kiviplaatidest väljakule, sest seal toimub Zen Archeri (heinapallidesse vibu laskmine) ja Chi Gong. Kava vaadates polnud mul õrna aimugi, mida need sõnad tähendavad. Mõtlesin, et põnev! Lähen proovin ühte kahest.

 

 

Mina tahan aga mõistus on veel titekas

Valisin Chi Gongi, mis oli minu jaoks jaapanipärane teadlik painutamine, tasakaalu hoidmine ja väärika linnu matkimine. Väga põnev, lähen kindlasti veel, sest niimoodi hirmaeglaselt hingamise rütmis liigutades ja energiaid juhtides tekkis taas kehas väga müstiline tunne. Panen ka tähele, kuidas mõistusele ei sobi üldse see aeglane liigutamine ja hingamine. Kuulsin peas pidevalt kommentaare, nagu: “Loodan, et varsti saab läbi”,“Huvitav, kas oleks väga imelik, kui ma poole pealt minema jalutaksin” ja “Issand kui tühi mu kõht on, ma oleks võinud praegu veel magada.” Samal ajal olen enda üle ka uhke, et niimoodi väärikalt ja graatsiliselt seal liigun ja uusi asju õpin. Mäletan, kui Shanghais varahommikul klubitiirult hotelli ekslesin ja pargis vanainimesed neid liigutusi tegid. Vaatasin neid suure huvi ja imetlusega. Õudselt kift mu meelest. Täna hommikul sain ka mina pargis neid aeglaseid liigutusi teha ja ennast huvitavalt tunda.

 

Tõmbasin zen’i ära

Peale energeetilist avanemist tunnen end hullult teadliku ja tugevana. Lähen hommikusööki sööma ja otsustan oma keha kohviga mitte mürgitada ja võtan hoopis piimatee. Söögiks tellin köögiviljaomleti. Siin on kõik taimetoit.

Väljas on veel päris jahe, mistõttu on mul sooja hoidmiseks meeletult suur punane sall ümber. Näen oma tumepunase ürbi ja salliga välja väga vaimulik. Istun teiste samasugustega basseini ääres ja söön vaikuses.

 

 

Müstilise Roosi esimene päev: 3 tundi südamest naermist.

Koguneme ühe avatud püramiidi all, et südamest tantsida. Kõik meditatsioonid algavad siin nii. Kolme loo vältel kogunes meie 30-liikmelise grupi ümber veel palju inimesi, et energiaid tantsuga tõsta. Ütleks, et pooled meie grupist on hiinlased, üks venelane, paar sakslast, leedukas, poiss Iisraelist, kreeklased, USA-kas ja mina, eestlane.

Teraapia toimub imekaunis palees

Tantsimine oli lõbus. Peale tantsu suundusime meie imelisse marmorist paleesse, et alustada tervendavat teekonda. Tutvun sinna jalutades ühe India härraga, kelle jaoks on see seitsmes kord Müstilise Roosi teraapiat läbida. Vaimustus sellest meetodist kõlab tugevalt tema igast lausest. Ja küll tal oli hea meel, et minagi programmiga liitusin. Kuusnurksesse valgesse saali saab läbi koridoride, mis on maast laeni lükandklaasiga kaetud raamaturiiuleid täis. Ühes peeglitega koridoris seisab vanaaegse hambaarsti tooli moodi ase sildiga “please do not touch Oshos chair”. Vahin hämmingus ringi, kuni jõuan massiivse kristalllühtriga valgesse ruumi. Suurte marmorist sammaste vahel on maast laeni aknad, kust vaatab taaskord sisse džungel. Terve põrand on kaetud helesiniste mattide, linade ja patjadega. “Looks like heaven,” mõtlen ma.

 

Peale lühikest sissejuhatust kuulame Osho seletust naeru oluisusest. On tõsi, et kui naerad, siis mõte ei tööta. Mäletan, kui isa ei lubanud itsitada, sest siis ei saanud asjalik olla ja mõttega tööd teha. Naer olevat ka inimeste intelligentsuse eripära, mille kaudu oma emotsioone väljendame. Kui naeru peab kinni hoidma, siis tekivad valehäbid ja emotsionaalsed blokeeringud, mis ei lase isiklikul potentsiaalil avalduda.

 

Täielik looma- või lasteaed läks lahti

Ei, meil pole midagi, mille üle naerda. Peame ise enda seest naeru üles leidma ja lihtsalt naerma. Kolm tundi. Algul inimesed püüdsid ise hakkama saada, aga üsna pea saadi aru, et tegelikult on naermiseks palju abi vaja. Viisakatest vaimsetest pürgijatest said viimasepeal totrust taga ajavad lapsed. Loopisime üksteist täiest jõust patjadega, kõdistasime, tegime nägusid, rullisime, lametsesime nii palju, kui vähegi torust tuli. Mõned võtsid ka hetkelisi pause, sest tavaliselt polnud tõesti mitte millegi üle naerda ja on väga väsitav kolm tundi mitte millegi üle südamest naerda.

Kui olin poolteist tundi lõkerdanud hakkas mu mõistus mulle jälle lugusid jutustama: “Misasja sa siin teed, appi sa veel õpid seda läbi viima, see tähendab, et sa pead seda veel tegema. Millesse ma ennast nüüd segasin.” Kurgus hakkas teisel tunnil üsna valus ja suur väsimus tuli peale. Hüppasin ja viskasin naeru välja pressides käsi õhku ja hüüdsin Yahoo. See aitas väsinud energia taas kõrgemale tõsta, et naermisega jätkata. Kõik silmapaarid saalis otsisid meeleheitlikult kedagi või midagi, mille pärast naerda. Väga loominguliseks ja totraks läks see asi. Aga mida totram, seda parem, sest siis oli vähemalt, mille üle naerda. Minu lemmik naerupartner oli üks paks hiinlane kes oli naermisest üleni lige. Tohutu suure lahtise suuga tegi ta terve kolm tundi “Ha-ha-ha, ha-ha-ha” Torkisime üksteist ja tegime nägusid, et asi tõsiseks ei läheks.

 

Võttis väga palju teadlikkust, et mitte suunurki laisaks lasta ja oma tõsisesse mulli kaduda. Meeletu kergenduse laine kattis kogu saali, kui juhendaja palus meil lõpetuseks vaikusesse istuda. Jess! Nüüd saab puhata. Tohutu paigalolek ja rahulolu. Olen õnnelik ja tunnen juba, kui palju siin ruumis läbielatu ja üksteise toetamine mind avab ja kogu gruppi ühendab. Olen tänulik ja õnnelik ning suundun apteeki kurgurohtu ostma.

Aitäh Osho Kundalini meditatsioonile

Päeva teises pooles peale lõunat tulin tuppa kirjutama. Ulme, kuidas aeg lendab, kui ma läbi klaviatuuri mõtteid arvutisse suunan. Jõudsin päris palju päevast kirjutatud ja läksin Kundalini meditatsioonile. See on üks kolmest kõige olulisemast meditatsioonist, millele kogu keskuse kava toetub. Tegime seda sama meditatsiooni ka meie juures Tallinnas kodus. 21 päeva ja tohutult energiat, fookust ja tulemusi. Tänus sellele meditatsioonile sündiski Laws of Life. Mul on nii palju armastust selle meditatsiooni vastu, sest see on tõesti võimas. Olen tänulik, et see teaduslik meetod on mind läbi kogemuse õpetanud ennast kuulama ja usaldama. Tunnen, et olen hoitud ja juhatatud.

 

Täna ongi veel jäänud Evening Meeting ja siis uurin ka põnevat Awareness technique töötuba. Homseni 🙂

 

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*