OSHO elu 22. päev ja viimane postitus Indiast

OSHO elu 22. päev ja viimane postitus Indiast

Siia toksisin mõtted, mis olid minus viimasel Müstilise Roosi päeval. Olin juba kolm nädalat mediteerinud. Esimesel nädalal palju naernud, teisel nutnud ja nüüd lõppes vaikuse nädal. Olgu õeldud, et ükski postitus selles OSHO elu seerias ei ole läbi mõeldud, lihvitud ega loodud sooviga midagi näidata. Ma isegi ei teadnud, mis sellest kõigest välja tuleb, sest alustasin ju postituse üleslaadimisega kohe järjest (nii kuis kirjutasin, laadsin ka üles). See tähendab, et olin valmis, et sellest ei saagi midagi ja et keegi ei mõistagi misasi see on. Postitusi (ka seda) lugedes võib jääda mulje, et tüdruk ei saa midagi aru ja räägib endale isegi vastu. Aga selline see tervenemise teekond juba on, et piiratud mõistusest minnakse mööda ja tegeletakse alateavusega, mis on palju keerulisem, kui mõisutsele jõukohane oleks. 

Kirjutasin postitusi sooviga oma kogemust jäädvustada täpselt sellisena nagu ta antud ajal mulle tundus. Minu jaoks oli väga erakordne võimalus niisuguses kohas oma sisemaailma remontida ja suurema väärtuse sellele andis  selle jagamine ja jäädvustamine. Mida ma asjast tagantjärele ise arvan? Sellest juba järgmises postituses.

 

Nüüd aga minu viimased otsesed emotsioonid Indiast:

Täna on mul väga huvitav enesetunne. Selline tunne, nagu oleks kuskil ära olnud ja siis tagasi tulnud. Käin niimoodi aeglaselt, ühtegi mõtet eriti peas pole ja näen justkui nagu kõike esimest korda. Nagu unenäos, aga saan aru, et on uni. Samas on kõik väga selge, aga sügav. Ümberringi on palju, palju ilu ja rahu. 

 

Muretsen, et pean tagasihoidlikumalt tantsima

Istusin täna jälle 3 tundi vaikuses. Vahepeal on meil kaks 15-minutilist muusikalist pausi, kus on võimalik ennast liigutada. Kuna juhendajad ütlesid, et see ei ole tantsuvõistlus, vaid energia liigutamine, siis olen end palju tagasi hoidnud, et mitte liiga enda sisse minna ja tantsuks muutuda. Minu jaoks on tants olnud alati meditatsioon, mis võib mu üle võtta. Siin aga peab olema väga teadlik, et mitte ennast ära unustada. Jalalt jalale tatsumine toimub siis, kui olen peas ja mõtlen jura mõtteid. Saan normaalselt tantsida vaid siis, kui pea on tühi ja tähelepanu südamel. Aga sellega kaasnevad ka tantsuliigutused, mille puhul ausalt minul on tunne, et mitte mina ei tantsi vaid süda tantsib.

 

Lasin kontrollist lahti ja sai toimuda tervenemine

Täna panin tantsupausil silmad kinni ja käe südamele. Otsustasin ära unustada kõik piiravad juhendid ja olla lihtsalt iseendaga kontaktis, lastes südamel tantsida. Päris vingelt sai ta hakkama ja üllatas mindki oma uute muuvidega. Mida rohkem tähelepanu seal hoidsin ja niiviisi tantsisin, siis seda tugevamini hakkas süda lööma. Kuni lõpuks ta lausa vibreeris. See valu, mida olen viimasel ajal kirjeldanud, kasvas nüüd veel suuremale alale. Aga mu näos oli sügav rahulolu ja rõõm. Muigasin mõnuga ja isegi kihistasin naerda. Ja siis lihtsalt vaatlesin, mis kehas toimub ja lasin liikumistel, emotsioonidel ja vibreerimistel toimuda. Kui kaks lugu läbi oli ja uuesti istuma pidi, siis vibreeris ja värises kogu mu keha. Süda lõi tugevasti ja tunne rinnus oli ääretult intensiivne. Seda kõike saatis täielik vaikus ja vaatlus. 

 

Ainus mõte mis peast läbi käis oli: “Noh, said mis tahtsid!”

 

Tervenemine toob kaasa suurema armastuse tunde

Kui istumiselt ära tulin ja oma südame tunnet ja meeleolu jälgisin, siis jõudsin järeldusele, et see ei ole mitte valu, mis mind mitu päeva saatnud on. Ma lihtsalt tunnen oma südant väga intensiivselt. Olen siin kolme nädala jooksul paljust vabanenud ja see tunne on kasvanud iga kogemusega. Märkan ka kasvavat armastusetunnet inimeste vastu, kes mu ümber on. India vanaproua, kellega samal korrusel elame, on mulle nii armsaks saanud ja tean, et mina talle ka. Sama ka hiinlasest memmega, kes nii vahvasti mind paitab, kui temast mööda lähen. Vahel kallistame niisama ja kuigi me omavahel rääkida ei saa, on tunda armastust.

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*