OSHO elu 17. päev aga 1. kord suremist tunda

OSHO elu 17. päev aga 1. kord suremist tunda

Läksin hommikul siis taas kohustuslikus korras dünaamilisse meditatsiooni. Ma peaksin siin ütlema, kui amazing see oli, aga tegelikult minu füüsilise tugevuse, tervise ja vastupidavuse jaoks oli see täiesti kohutav.

 

Olen haige ja nina on tatti täis. Seega sellest ninaga kiirelt ja kaootiliselt väljahingamisest ei tule mitte midagi välja. Koledasti väsitab hoopis ära. Ja seepärast olid ka ülejäänud jõupingutuste seeriad mõistagi läbikukkumised. Aga ei ole midagi. Litsun homme enne kuke kiremist jälle ennast sinna saali ja madistan uuesti selle meditatsiooniga. Tegelikkuses, kui seda õigesti teha, siis see peaks andma meeletult energiat. Osa meil kiidavad seda taevani. Aga need minusugused, kes hakkama ei saa, kiruvad salaja. Mis seal ikka. Laseme mõistuse vingumisest lahti ja ajame end ikka hommikul kell 6 püramiidi.

 

Sest tänasest hakkas vaikuse nädal ja dünaamiline meditatsioon on selle osa.

See tähendab nüüd siis seda, et istume kolm tundi, silmad kinni, sirge seljaga, seal samas marmorist kristallsaalis, kus oleme nii naernud kui ka nutnud. Ma ei osanud midagi eriti sellest arvata. Veits pabistasin ainult, et äkki see aeg hakkab jubedalt venima, kui niisama seal istuma peab. Aga õnneks oli nende kolme tunni sisse ka kaks pisikest tansulka-pausi sisse arvestatud, et päris uniseks asi ei läheks. Sellise rahuliku šamaani mussi järgi sai seal õõtsuda ja energiaid liigutada. Päris kiiresti läksid isegi need kolm tundi ja ma väga nautisin seda. Mõnus oli niiviisi seal mõttetult istuda ja kõigest lahti lasta. Oleme kaks nädalat ennast tühjendanud ja selleks nädalaks ette valmistanud, et saaksime rahulikult jälgida, mis meie sisemaailmas peale seda suurpuhastust toimub. 

 

Olin nii lõdvestunud, et nägin vahepeal isegi und, aga siis ehmatasin ennast üles, sest pea hakkas nokkima. 

Minu puhul on see väga suur asi, sest ma olen ääretult kapriisne magaja. Ei maga ma autos, ei bussis, ei lennukis… 

 

Tundsin väga tugevalt ja tunnen ka praegu, kui tähelepanu südame peale viin, et seal oleks nagu selline 5 cm pikkune haav. Hästi tundlik aga samas ilus ja inimlik. Tähendab vist, et olen kergesti haavatav praegu. Tunne on küll selline. 

 

Täna juhendajate treeningut ei toimunud, mis tähendab, et mul on nädala ainus vaba pärastlõuna, jeee! Lähen söön bassu ääres ja naudin aega iseendaga. 

Meil saab siin väikese raha eest (1,6 euri) nautida saunamõnusid, käia õues mullivannis ja suures basseinis. Hullult ilus ja puhas on kõik ja väga mõnna. Saan päikest võtta ja raamatut nautida ning ka veidi sulistada, kuni on aeg minna kundalini meditatsiooni. 

 

 

Kundalinis see esimene väristamise osa läheb järjest huvitavamaks. 

Kui võtan ennast täiest eraldi sellest fenomenist, siis on päris põnev vaadata, mis liigutusi see keha teeb. Kui muusika vahetub, siis väriseb jälle pisut teisiti ja vahel kaootilisemalt ja siis natuke tugevamini ja siis vaiksemini ja õrnemini. Mina ei tee midagi. Lihtsalt vaatlen ja hoian tähelepanu kehas. Vahel mängin tähelepanu liigutamisega ja siis ka värin muudab asukohta.

Tantsu osa on vahva. 

 

Aga no tegelikult, kui kaua võib ühe ja sama laulu järgi tantsida?! Tundub, et täitsa kaua, sest tantsuliigutused kogu aeg muutuvad, kuigi tuleb tunnistada, et mõned põhisammud on sisse harjunud, sest keha juba mäletab, kus mis pöörded ja tuurid tulevad muusikas ning mis talle siis teha meeldib. Istumise osa oli eriti pro, sest olin juba ju hommikused kolm tundi üle elanud ja nüüd see 15 mintsa istuda oli köki-möki. Üldse oli täna palju lihtsam kui tavaliselt mõistust tühjana hoida. Päris hea!

 

Suremise meditatsioon

Peale õhtusööki bassu ääres läksin Osho Basho meditatsioonile.

See toimus meie igapäevases marmorist kristalltoas ja sinna tuli väga palju inimesi. Päris vinge kogemus, sest keha jäi juba vahepeal uskuma, et nüüd on vaja hing lahti lasta.

Nimelt on see selline juhendatud meditatsioon, kus sa paned ennast uskuma, et kogu su elu oli üks illusioon ja unenägu ning on aeg taas üheks saada selle valgusega, kes sa tegelikult oled. Ehk siis kujutad ette, et sa sured ära.

Vahepeal oli selles sügavas lõdvestuses selline tunne, nagu olekski keha lahti koorunud ja ise kukkusin sügavasse tunnelisse. Vahepeal läks silmade taga päris valgeks ja vahepeal hakkas süda kõvasti lööma. Oli palju ilusaid selguse momente, mil tundsin end tõepoolest ühena kõigega. Ja tundsin, et pole vaja pabistada, mis tulevik toob, vaid usaldada seda valgust, mis mulle elu loob. Nägin, et olen õigel teel ja kõik saab korda. Tunne oli täpselt nagu juuresoleval pildil. 

 

 

Igal pühapäeva õhtu on creativity night ehk loomingu õhtu.

 

Siis on meie väljakule sätitud mitmed lauad erinevate kunsti tegemise võimalustega. Tulede ja taiestega kaunistatud kunstiõue muudab eriti õdusaks mõnus muusika. Tegin endale jalaketi ja maalisin ilusa pildi. Kõrvale jõin mõnusat kurkumiteed. 

 

 

Et sinulgi oleks lihtsam hakata astuma kindlaid samme oma unistuste suunas lõin meile Edukate elustiili käsiraamatu. Klikka siia ja telli raamat endale pühendusega koju või mine Apollo raamatupoodi. 

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*