OSHO elu 16. päev aga 1. kord 4 tundi järjest nutta

OSHO elu 16. päev aga 1. kord 4 tundi järjest nutta

Hommik algas Tai Chiga.

Ütlesin juba, et see õpetaja on vinge ja ma ütlen veel. Ta on nagu teiselt planeedilt. Pikk, ilma juusteta, selline ülirahulik, suure siira naeratuse ja lõbusa olemisega. Alguses tegime taas seda randmete võitlust, mille eesmärk on lõdvestunud olekus partnerile ebamugavusi valmistada. Olin paaris ühe venelannaga, kellele oli see esimene kord ja ta oli minuga väga jõuline. Rääkis muudkui vene keeles, et mis harjutus see selline on ja ta ei saa midagi aru. Õnneks tuli õpetaja ise minuga seda asja tegema ja pani naise oma mehega paari. 

 

Täna siis viimane nutupäev müstilise roosi meditatsiooniteraapias. Möödunud on 1 nädal naermist, 1 nädal nutmist ja ees ootab 1 nädal vaikust. 

 

Väga ruttu läks see nutu nädal ja pisarad on eriti väärtuslikuks saanud. Kui kuskil väike nutukas kurku tuleb, siis tahaks kohe ikka palju pisaraid ka pressida. Täna, viimasel päeval niisama nutta, saan nutuka kurku päris kiiresti. Juba enne seansi algust. Ja ei saanud järele jätta. Nutsin palju mingis sellises tundes, et olin nagu väike laps, kes tahaks palju armastada ja armastust saada, aga saab hoopis riielda ja tunneb vastikust selle tabu ja piirangute ees, mis on armastuse ümber ühiskonnas ehitatud.

 

Keegi lohutama ka ei tulnud ja olin selline üksik väike piripill. Lõpus jagati kallistustega roose ja siis läks mu nutukas rõõmsaks, sest süda sai, mis tahtis. Musutasime ja kallistasime seal rõõmsalt ja tantsisime nuttes, sest oli väga ilus oma südant avada ja lubada armastusel ligi tulla. 

 

Peale seanssi tundsin, nagu mu süda oleks rinnust välja kistud, sest iga kord, kui tähelepanu rinnaku piirkonnale viisin, oli see valus ja hakkasin kohe nutma. Juhendajate treeningule läksin samuti väriseva hääle ja märgad silmadega. Väga hell ja habras tunne oli. 

See päev on minu elu kõige kummalisem, sest nutsin 4 tundi täiesti ilma igasuguse põhjuseta.

Meie grupp peale nutunädala viimast päeva. Siin pildil olen juba 3 tundi nutnud ja tundub, et tuleb veel.

 

Kundalini meditatsioonis sain ennast jälle korda.

Kui suurde marmorist püramiidi sisse jalutasin, oli mu enesetunne täiesti erakordne. Ma tundsin, et ma ei tea mitte midagi ja ei oska kuhugi minna. Sättisin teiste mediteerijate vahele oma mati maha ja vahtisin ringi nagu midagi eriti shokeerivat oleks jutunud. Samas endal oli pea tüh. Polnud enam seda pisikese tüdruku pilla-palla tunnet. Nutsin kokku umbes 4 tundi lihtsalt niisama. 

Õhtul toimus niisugune üritus, kus inimesed said tseremoonia korras endale OSHO nime külge haakida, kui soovisid.

Neile siis lauldi ja tantsiti ja mängiti Osho tekste. See oli huvitav, sest ma pole sellist nime andmise rituaali enne kohanud. Mulle enda nimi väga meeldib ja soovin sellega end oma elus end esitleda, aga mine tea, äkki panen tuleval nädalal endale ka tagataskusse ühe meditatiivse nime, millega vajadusel end hetkesse kutsuda. Vaatab jooksvalt. Kogemus on ju huvitav, miks mitte. 

 

Üks suur rõõmustav pool selle keskuse juures on see, et siin pidutsetakse palju ja kõik on täiesti kained. Tantsitakse hullupööra ja juuakse sidruni-mee-ingveri- kurkumi teed. Muid jooke on ka aga see on kõige popim. 

 

Mulle väga meeldib tantsida.

Tunnen, et minu jaoks on tants kõige efektiivsem meditatsioon, sest kõige paremini tuleb mul tants välja siis, kui olen südamega kontaktis ja ei mõtle mitte millelegi. Siis mul on energiat ja põnevad liigutused tulevad iseenesest. Ma pole ju mingi tantsija, aga vahva on ikka oma kehaga muusika taktis mängida. 

Et sinulgi oleks lihtsam hakata astuma kindlaid samme oma unistuste suunas lõin meile Edukate elustiili käsiraamatu. Klikka siia ja telli raamat endale pühendusega koju või mine Apollo raamatupoodi. 

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*