OSHO elu 15 päev aga 1. kord niisama blissis nutta

OSHO elu 15 päev aga 1. kord niisama blissis nutta

Sisemaailm on kuidagi nii hell ja segamini.

Nutsin eilsel seansil kõvasti (väga uhke selle üle) ja ka ülejäänud päev möödus emotsionaalse Ameerika mäena. Mitte midagi erakordset ei toimunud, aga olen kuidagi eriti tundlik neil päevil. Kui on midagi toredat, siis see rõõmustab mind väga ja kui on midagi, mis võiks haavata, siis olen täitsa löödud kohe. See emotsionaalne pillerkaar on põimitud läbi erinevate meditatsioonide, mistõttu olen sunnitud eriti palju tähelepanu pöörama sellele kaosele, mis peas toimub. Kusjuures mõistus korrutab muudkui üht ja sedasama mõttetut jama, millega tuleb lihtsalt tegeleda ja millele on juba lahendus leitud, aga talle ikka meeldib seda muudkui jaurata. 

 

Juhendajad soovitasid protsessi jooksul ja ka kaks nädalat pärast seda kindlasti mitte mingisuguseid olulisi otsuseid vastu võtta, sest palju rekonstrueerimist käib emotsionaalsel tasandil ja see võib ebaratsionaalselt käituma panna. Näiteks nagu mina: hüppasin eile riietega basseini. Nojah see pole midagi hullu, sest oli palav ja ma väga soovisin seda, aga pärast sain veits pahandada, sest siin ei tohi liiga ulakas olla ja ma polnud maksnud bassu kasutamise eest. Aga tore oli ikkagi. Tšillisin pisut liiga kaua ka seal, arvestades oma illegaalset käitumist. Ups.. (See oli muidugi nali. Olulised otsused on midagi muud, kui basseini hüppamine.) 

 

Müstilise Roosi teraapia ja nutunädala kuues päev. Esimene nädal naersime iga päev niiisama 3 tundi, et mõistusest vabaneda, nüüd nutame 3 tundi iga päev, et südant avada. 

 

Kuulasin Mari Pokineni „Paradiisi“ vist mingi seitse korda enne, kui 3h nutuseanss pihta hakkas, sest juba aastaid on see laul mu südant pisarateni puudutanud.

Saingi oma nutu lahti, aga see polnud üldse kurbusest, vaid meeletu tänutunne selle imeilusa maailma, nende võimaluste, imeliste emotsioonide ja kogemuste eest, mida mul on võimalik kogeda.

Tundsingi, et mu sees on paradiis ja õues on paradiis ja me kõik olemegi üks ja seesama, aga erinev vorm ja kogemus. Selline ülev tunne oli ja siis sain selles armastuse ja üksolemise tundes mõnda aega pillida. Aga minuga on nii, et kui ma nina nuuskan, siis kaob nutt ära. See on alati nii olnud. Väiksena oli see mu nutu lõpetamise salarelv. Või noh, ikka veel olen väike ja endiselt on see mu salarelv, millega ulgumine katki jätta. Aga esimest korda elus on see big no no. Siin on pisarad ülivajalikud. 

 

Olen viimasel kahel päeval lugenud ka ühte teadusartiklit pisarate raviva toime kohta.

See räägib katsetest, kus vaadeldi inimeste hormoonide, stressi ja muid kehakeemilisi muutusi peale seda, kui nad on teraapias A: mitte nutnud B: silmad on märjad olnud C: nutavad täiega. Ilmselgelt on suured positiivsed muutused kehakeemias inimestel, kes on lubanud oma pisaratel välja tulla. Veel on seal igast põnevat kraami, näiteks, et vananemine jääb aeglasemaks inimestel, kes nutavad rohkem. 

 

Ülejäänud 2,5 tundi ei saanud ma nuttu lahti, sest ümberringi oli palju valu ja agoonia ulgumist ja see kiskus mind mu blissi pisaratest välja.

Olin siis kaastunde energias ja tunnetasin südame järgi, keda toetama minna. Olin nutuõlaks siin ja seal, aga ise kahjuks pillima ei hakanud. Iisraellasest filosoofiatudengil (sel samal minu eakaaslasel) oli siiani päris keeruline peast mööda saada, et tunnetega kontaktis olla. Vahel sai mõne pisara, kuid vaid hetkeks. Aga hirmsasti pingutas. Olime varem rääkinud, et mis ta arvab, kas tal oleks veel raskem või hoopis kergem, kui keegi talle toeks läheks. Ta ei osanud öelda, aga pakkus, et võiks proovida, sest seni pole keegi ta juurde nutusõbraks läinud. Olin siis niiviisi teadlikult südamega kontaktis ja läksin kallistasin teda, kui ta parajasti ei nutnud. Tal oli selle üle nii hea meel, et naeratas kohe. Mina instinktist muidugi kohe vastu ja juhendajale see ei meeldinud, sest nutunädalal ei tohi seansi ajal teineteisele naeratada.

Kui teda aga kallistasin, siis hakkas ta lahinal nutma ja nuttis päris jupp aega. Vast mingi 15–20 minutit. Mina olin tal kõrval ja hoidsin teda.

 

Kui peale nututunde lõunale läksin, tuli iisraellane mu juurde ja tänas, kuna aitasin tal minna seni kõige sügavamale oma tunnetes ja esimest korda elus koges ta nutmist kellegi õlal.

Ta ütles, et oli just oma perekonna armastuse tundes, kui teda kallistama läksin ja see viis ta veel sügavamale rõõmu tundesse ja siis tuli kurbus ja igasugu segaseid tundeid pisaratega veel. Ega neid tundeid me ülemäära ei analüüsi, sest mõistus ei saa aru ikka. Mul oli väga hea meel, et ajastus õige oli ja et ta nii ilusa kogemuse sai. Ta ütles, et ta pole nutnud sellest ajast peale, kui oli 16 (nüüd on 25). 

Et sinulgi oleks lihtsam hakata astuma kindlaid samme oma unistuste suunas lõin meile Edukate elustiili käsiraamatu. Klikka siia ja telli raamat endale pühendusega koju või mine Apollo raamatupoodi. 

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*