Biodünaamiline traumast vabastav hingamine 6. päev: kohtumine inglitega

See segadus, abitus ja kurbus, mis minus olid, kui siia Männiku puhketallu tulin, on täiesti kadunud. Mind valdab ülim hoitus ja õnnetunne. Kuidas saakski teisiti, kui olen ümbritsetud tervendajatega, kes igas oma liigutuses, sõnas ja pilgus teevad head. Kas sa kujutad ette, missugune bliss on veeta terve nädal naiste ja meestega, kelle elu kutse on panna sind ennast hästi tundma? Ja ma ei mõtle töökohta (kuigi enamusel on see ka täiskohaga töö) ma mõtlen ELU KUTSET. Nende suurim draiver (lükkav jõud) on luua harmooniat ja tasakaalu, kusjuures nad teevad seda MEGA hästi.

Ka massaažis ebamugavusele alistudes toimub vabanemine

Eilne päev lõppes taaskord maagiliselt. Kati lõi meile mõnnaparadiisi, mille keskel oli väike altar ja ümber madratsid, millele kolme kaupa punti võtsime. Algas massaažiõhtu, kus igaüks sai korraga kahelt tervendajalt massaaži. TAEVAMANNA! Oleme siin olles end kõvasti hingamistööga avanud, mistõttu on intuitsioon ja üleüldine kehatundlikkus väga kõrged. Nii massaaži pakkuda on ülimalt nauditav, sest iga liigutus on täpselt õige ja vajalik. Jätsin oma korra vastu võtta viimaseks ja minu suureks üllatuseks oli mu keha tõesti tundlikum kui iial varem. Tabasin ära ka momendi, kus tavaliselt, kui selline kõditav ja pisut ebameeldiv tunne tekkis, lasin sel korral end teadlikult vabaks ja hingasin sellesse. Jälle toimus väga vinge vabanemine. Erilised aistingud kehas koos võngete, kokkutõmbamiste ja värinatega. Üks minu paarilistest masseeris mu käsivart ja hakkasin juba ütlema, et kuule mulle väga ei meeldi, kui sealt teha. Tegelikult hoidsin ma aga ennast pinges ega lubanud vabaneda soovivat energiat kontrollifriiksuse tõttu lahti. Lõdvestusin siis hoopis ja tundsin jälle tundeid, mida iial varem pole kogenud. See kõik oli nii eriline, et ma tundsin, nagu ma saaksin esimest korda elus massaaži.

 

Kohtusin unes teadjate prouadega

Uni oli mul muidugi pärast seda veel eriti magus. Nägin kummalist unenägu, kus olin kuskil ruumis ukse vahel ja üks keskealine proua luges mu peopesa ja hõiskas rõõmuga oma selja taga olevatele prouadele, et ma olen mingist hingeperekonnast. Ma täpselt nime ei mäleta, aga see pidi jube vinge (hinge)perekond olema, kus on vanad õpetajad/tervendajad hinged. Mäletan, et see oli jube oluline uudis. Siis masseeris keegi mu õlga ja ma ärkasin enda meelest kõva oigamise peale üles, sest õlg oli jube valus. Arvasin ärgates, et olin selle peale magama jäänud ja see oli krampi tõmmanud. Pöörasin teise külje ja jäin uuesti magama.

 

Je jee, lemmik Kundalini meditatsioon

Hommikut alustasime kell 7.15 OSHO Kundalini meditatsiooniga, mida mina ja saksa proua koos juhendasime. See meditatsioon on täielikult minu lemmik ja puhta omaks saanud. Võin seda unepealt juhendada. See meditatsioon on minu ja paljude sõprade ellu toonud palju lähedust meie tõelise minaga, soovide, vajaduste ja eluteega. Varahommikuse kastese muru sees energiaid lahti väristada ja siis üles kõrgustesse tantsida oli nii mõnus. 3. ja 4. faasi ajal paitas hommikupäike nii hellalt põski, et olekski võinud sinna lamama jääda, tundes end tõepoolest universumiga ühena. Olengi ju tähetolm ja universumi õhk ?!

 

(panen tähele, et mul on pidevalt suur vastumeelsus kasutada sõna minu, mina, mulle jne)

 

 

 

Tänast sessiooni keha juba kartis:

Leppisime Kristega juba mõni päev tagasi kokku, et oleme vaagna seansi ajal paaris. Tundsin, et tema suudab mind kõige rohkem aidata. Mul oli vaja vabaneda alateadlikkust häbist, süütundest, valust ja hirmust, mis erinevate sündmuste tagajärjel minu diafragmasse ja vaagnasse on kogunenud.

Võtsime seanssi sisenemist täie tõsidusega, kutsudes kohale inglid ja teejuhid koos kõrgema minaga, et need aitaksid meil vabaneda nii paljust, kui tol hetkel oli võimalik.

Seanssi alustasime juhendatud meditatsiooniga, mis juba mu keha kaasa tõmbas. Lõime ühenduse südame ja emaka vahel ning saatsime emake maasse puhastusse kõik, mis pole minu kõrgemaks hüvanguks. Tundsin, kuidas mul tagumiku alla oleks justkui vaakum tekkinud ja keha liikus kaasa.

Olen üldiselt jalgadest väga painduv, aga täna oli nii valus, kui ta seansi ajal minu reie sisekülge masseeris. Kui ta küsis minult, et kas ma olen valmis selle valu lahti laskma ja ma vastasin jah, olen küll, siis sai toimuda laienemine ja avanemine.

 

Vahel on traumad liiga valusad, et peaga hoomata

Seansil toimus väga palju asju ja neid kõiki siia nimetama ei hakkagi. Oli väga sügav protsess, mille käigus oli mul isegi raskusi kehasse jäämisega, sest mingi sisemine sein tuli ette ja tahtsin ära kaduda. Valuga silmitsi seismine oli vist mingile osale minust liiga hirmutav. Ära kadumine tähendab, et ei hinga enam õigesti ja ei ole tähelepanuga kehas. See tähendab, et ees oli mingi trauma, mida keha veel tugevalt kinni hoiab. Peale üliintensiivset protsessi olin nii läbi, et jäin kolme tamme alla, kes mind toetama olid palutud, hetkeks magama. Unes nägin kursusekaaslast, kes on minu teekonnal lähedal olnud ja ta ütles mulle unes midagi kehvasti. Umbes, et ma olen ikka eriti mõttetu mutt või midagi niisugust. Aga mul oli sellest täiest kama. Tema arvamus või tunne ei läinud mulle absoluutselt korda, hoolimata sellest, et ma teda väga austan. Sain ringi täis ja vabanesin oma minapildi mõjutada laskmisest teiste inimeste tujudest.

 

Peale seanssi olid mõned isiklikud taipamised, aga paljust ei saanud aru ka.

Ei üritanudki tegelikult. Tunne oli niisugune, nagu oleks mingi väga suure töö ära teinud, aga samas oli täiesti selline hele udupea olla. Pea oli nagu tühi ja ei osanud kuidagi olla. Nagu puuga pähe saanud. Kriste ingliterapeudina oskas öelda, et tervendus- ja küllusingel Rafael oma rohelises valguses oli tulnud minu emakale appi ja roosa helgiga Samuel tuli tingimusteta armastust süstima. Ta oli ise ka üllatunud, et nii läks, sest varem polnud tal hingamissessioonis nii juhtunud. Küllap meie taotlus ja kutse aitas. Kindlasti aitas.

Seanssi vastu teha ma ei suutnudki…

…sest mul seest veel kõik võbeles ja mul oli kangesti maandust vaja. Läksin istusin õhtupäikesesse sooja palja pepuga vastu muru, et saata veel kõik emake maasse puhastusse, mis minu vaagnasse ei kuulu. Tuule pehme pai saatel tegin metsa ka väikese pissi ja läksin vee elemendiga duši alla. Siis süütasin küünla ja läksin viiruki suitsedes tagasi kolme tamme alla, kus kaasteelised oma vabanemise protsessis olid. Toetasin mõnda sessiooni, mängisin pisut šamaanimussi ja olin tänulik, et nii ilusal teekonnal olen.

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*