Biodünaamiline hingamine 5. päev: luba hirmul häält teha

Alustan ikka eilse õhtu kirjeldusega, sest see oli jälle nii maagiline. Oleme siin Männiku puhketalus ja pärast maitsvat õhtusööki ja väikest chilli läksime jõe äärde suitsusauna. Mõnus pime tuba täis tummist ürgset lõhna ja kuuma auru. Higised kehad, kes pimeduses helkisid, on mulle väga armsaks saanud. Saan nendega rääkida kõigest, sest oleme koos ennast viimase pooleteise aasta jooksul hinganud täielikku tingimusteta armastusse ja avatusse. Pole hetke, kus valitseks imelikku vaikust, sest vaikus meie vahel kannab vahel isegi sügavamalt kui jutt. Ja kui räägime, siis asjadest, mis loevad ja on huvitavad. Minu inimesed.

Paljad ja vabad

Aoouummm’isime sauna värisema ja siis hüppasime sauna taha kargesse jõkke. Ümbritsevad pikad kased, kuused ja väikesed pardipojad lõid oma rahus ja harmoonias nii maagilise tunde, et tundsin päriselt, kui palju mul on vedanud, et just sellel planeedil saan mõnnatada. Peale veel üht saunatiiru ja põnevaid vestluseid turundusest läksime naistega suurele külakiigele kiikuma. Piiride lõhkumise nimel heitsime ka rätikud seljast ja kiikusime soojas suveõhtus nagu õigetele vabadusejumalannadele kohane.

Õhtu lõppes südamest südamesse vestlusega Kristega meie toas. Sain veel rohkem kinnitust tema puhtusele ja südamlikkusele.

OSHO dünaamiline meditatsioon – minu õudukas

Tänast hommikut alustasime OSHO dünaamilise meditatsiooniga. Ma tean küll, kui übervägev meditatsioon see on ja kuidas murdosa rahvast seda fännab (aga enamus ei saa hakkama ja vihkab). Mina olen aga see, kellel lihtsalt pilt tasku jookseb ja keha alarmi lööb, kui nii räigelt pingutama peab. Peale dünaamilist olen ka tavaliselt terve päev täiesti väsinud (tegelikult peaks palju energiat olema), sest ma ei tee seda ilmselt õigesti. Nojah… kõik polegi kõigi jaoks 😀 What ever, mu mõistusel võib miljon vabandust olla …

Tulin pärast lõunat voodisse ja mõtlesin, et kirjutan. Kirjutasin aga eilse seansi kirjeldust hoopis pisut juurde (sellepärast see ongi nii pikk :D) ja siis tuli meeletu väsimus peale. Otsustasin, et panen käed sinna, kus nad minna tahavad, ja teen veits reikit energia saamise nimel.

Tervenemise protsessid üllatavad endiselt

Mäletasin, et eilse hingamissessiooni ajal tundsin pärast suuremat vabanemist, et mul on peopesades mingi meeletu surin. See polnud selline pisike, nagu tavaliselt hingamissessioonil tekib, vaid see oli natuke nagu lainetus surin. Teistmoodi. Igatahes. Eile seansi ajal ma ka panin omale käed peale ja siis toimusid kehas erinevad protsessid ja vabanemised, mis füüsiliselt väljendusid värinate ja kokkutõmbumistena.

Panin siis nüüd voodis olles ka käed peale ja olin lihtsalt selline tühi anum, kuhu kuldvalge puhastav energia sai sisse voolata. Ja see juhtus jälle!!! Südame juures ja vaagna juures, seal, kus käsi hoidsin. Tundsin kummalisi energia liikumisi ja värinaid. Värin on vabanemine. Mul oli päris hea meel, seega jätkasin ja jäin niiviisi lamades magama.

Tänane seanss: olin tunnistajaks kauaoodatud vabanemisele.

Kuna mul on see viimane moodul ja olen lõpetaja, siis olin täna jälle toetaja ja ise seanssi ei andnud ega saanud. Hoopis käisin abistamas teisi ja toetamas. Mängisin erinevaid pille ja läksin teiste seanssi ka füüsiliselt toetama, kui selleks kutset tundsin.

Eredamalt on meeles seanss naisega, kes on meie grupist ilmselt kõige pikema staažiga hingaja. Kahjuks on tal väga palju hirmu emotsioonide tundmise ees ja tal on väga keeruline nendega ühendust saada. Lapsepõlves kogetu on temaga siiani ja hirm enda emotsioone väljendada on nii meeletu, et ta on suures osas kaotanud oma kehaga kontakti. Mulle tundub, et ta usaldab ainult oma pead.

Tundsin toetaja rollis olles, et pean sekkuma, sest esimest korda kursusel olev naine, kes tema paariline on, ei tea temast veel midagi ja ei osanud läheneda. Aitasin tal siis kaela avada ja siis masseerisin diafragmat. Tal oli valus ja tahtis mitte tundmise nimel leida viise, et mitte ühendusse minna. Palusin tal sellesse valusse lõdvestunult hingata võttes jõudu oma ressursilt. Selle peale tekkis talle aga kurku kare kähin. Hirm häält teha ja oma valu väljendada oli endiselt suur. Hakkasin siis temaga koos häält tegema kuni lõpuks karjusime koos. See oli esimene kord pooleteise aasta jooksul, kui ma olen näinud, et tal päriselt on silm märg, kõhus vibreeris ja hääl oli kõvem kui tavaliselt rääkides. Kui küsisin, mida ta oma kehas tunneb, ütles ta et tunneb avanemist, rõõmu ja liikumist.

 

Leave a Comment

*Required fields Please validate the required fields

*

*