Iraak

Kaks aastat veetsin Iraagis töötades USA ehituskonsultatsiooni firmas administratiivjuhina. Korraldasime kogu personali värbamise nii Eestist, Filipiinidelt, Kreekast ja mujalt. Tegin lepinguid Hiina tootjatega masinate ja ehitusmaterjalide tootmiseks ja transpordiks Iraaki, koordineerisin ettevõtte sisemist kasvu ja lahendasin võõras riigis iga päev võimatuna näivaid probleeme. Korraldasin tehinguid, mida poleks uneski arvanud, et oma 23 aastase elu ajal teen. Kuna töötingimused olid ekstreemsed ja pikalt kodust eemal, siis korvati see mulle ja kaastöötajatele elustiiliga, mida olin soovinud.

Kuna olin endale ikka väga suure supi söömiseks ette võtnud ning ei järginud oma elu päris eesmärki, siis hakkas mu tervis sellest lõpuks märku andma ja ma ei saanud enam magada ega keskenduda. Olin enamus aja haige ja väga õnnetu. Tööl nägin pidevalt kuidas vaimse pinge all inimesed lihtsalt katki läksid ega osanud isegi seletada, mis nendega toimub. Ka minule kirjutas arst välja xanaxit ja muid antidepressante, mis tegid mu elu ja töö suhtes absoluutselt ükskõikseks. Tablakatega pohhuisti elu proovisin pisut üle nädala, kuni mulle jäi mõistmatuks, milleks üldse siis siin elada, kui millestki rõõmu ei

oska tunda.