Näen endas mustrit, et olen väärt armastust vaid siis, kui midagi saavutan. Ajan taga perfektsust ja olen pideva pinge all hästi hakkama saada või hea välja näha. Näen ka, et olen armastusest sõltuvuses…
Nii ma siis olen kasvatanud endale palju tuimastavaid seinu, mis aitaksid mul vähem tunda. Hirmunud väike tüdruk, seal paljude kaitsemüüride taga on nii tundlik, et kannab parema meelega pokerface’i, sest see on ühiskonnas talutavam ja paremini seeditavam.
Vahepeal oli selles sügavas lõdvestuses selline tunne, nagu olekski keha lahti koorunud ja ise kukkusin sügavasse tunnelisse. Vahepeal läks silmade taga päris valgeks ja vahepeal hakkas süda kõvasti lööma. Oli palju ilusaid selguse momente, mil tundsin end tõepoolest ühena kõigega. Ja tundsin, et pole vaja pabistada, mis tulevik toob, vaid usaldada seda valgust, mis mulle elu loob. Nägin, et olen õigel teel ja kõik saab korda. Tunne oli täpselt nagu juuresoleval pildil
Recent Comments