February 2018 // Archive

Date based archive
27 Feb

Täna on esimene nutupäev. Juhendajad palusid meil päeva esimeses pooles mitte rääkida. Nüüd kanname rinnas vaikuse (in silence) märki. Seda seepärast, et me end liiga rõõmsameelseks ei krutiks enne kolmetunnist ulgumisseanssi.

 

Mul oli see muidugi hommikusöögile jõudes ära ununenud ja kuna meeleolu oli mul üdini rõõmus, siis hõiskasin israelasele: “Hommikust!” Toredasti naeratades embasime ja siis osutas ta oma märgile. Oih jah, torkasin ka endale siis selle märgi rinda ja liitusin vaikusega. Tunnen end täna veidi haigena, sest eile toimus päris suur vabanemine ja sellega kaasneb tihti pisike terviserike. Vana muster lõhutakse ära ja siis keha ravib uue mustri kokku. Mõnus ingveri, mee ja laimi tee, cappuccino ja soe kodujuustu-brokkoli püree röstsaia ning salatiga.

Nutmisele kogunemine oli väga erinev naermisele kogunemisest. Kõik olid nukrad ja hoidsid omaette. Minu jaoks nii harjumatu. Ma ikka tahaks kohe naeratada, kui kedagi tervitan, aga täna tundsin ennast kohe sohitegijana, kui harjumusest tervituseks hambaid näitasin. Läksin istusin džunglisse pingile ja ajasin puid vahtides ennast ka tõsisesse tujju.

 

Saali sisenedes oli ka kõik hoopis teistmoodi. Kurb muusika ja eraldi asemeteks sätitud madratsid. Igaüks valis endale koha ja mossitas. Mõni nuuksus juba enne sessiooni avamist. Ilmselt oli nutt juba mõnda aega uksele koputanud ja tahtis rutem tulla. Minul ei tahtnud üldse. Peale sissejuhatust ja kolme Ya-bood läks halamiseks. Mul mõistus tahtis selle veidrusega mõnda aega harjuda. No ikka täiesti erakordne vaatepilt. Need samad näod, keda olen ainult laialt lõkerdamas näinud, nutavad nüüd täiesti niisama. Ma tundsin, et tahaks kohe lohutama ja kaisutama minna neid nunnusid hiina tüdrukuid, aga ei tohi lohutada. Mida rohkem nutavad, seda parem.

 

Arvasin alguses, et ma ei saagi endast seda nutusoont kätte, sest mõistus üritas mulle selgeks teha, kui ajukas see kõik on. Jõudsin esimese 20 minuti jooksul juba leppida, et vaatan täna niisama ringi. Aga hakkasin hoopis katsetama.

Kõigepealt muidugi lasin mõistusel täiesti kuss jääda, siis vaatasin ühte kohta, kus kedagi polnud ja hakkasin rinnust valu kohta otsima. Hoides tähelepanu valu kohal, hakkasin suunurki allapoole venitama ja nuttu tasakesi imiteerima, niimoodi jonnimise liigutusi tehes ja nuuksudes. Siis see tunne rinnus kasvas suuremaks ja muutus päris suureks pisarate ja emotsioonide tulvaks. Ehmusin ise ka korra ära, et kust nüüd järsku nii palju kisa ja viha tuleb, aga ei saanud juurdlema hakata, sest muidu oleks protsess katki jäänud.

Peksin siis patja ja karjusin sinna sisse.

 

Üsna pea oli mul nägu pisaratest lige ja lõua otsast tilkus kleidile suur märg plekk. Nina tatine ja lõug viltu peas ulgusin ja kõikusin, kuni järsku nutt seisma jäi. Muutusin täitsa tuimaks ja mõtlesin, et vähemalt veits nutsin, aga rohkem vist küll ei suuda. Aga suutsin. Teist korda nii, et hoidsin jälle tähelepanu seal südame kohal ja hakkasin gibberishi (sotaputa keel, millest mõistus aru ei saa) sonima. Oi, kui palju erinevaid kurbuse väljendamise viise sealt tuli! Päris põnev kohe vaadata kõrvalt, mis agoonia mu alateadvuses kõik peidus on. Nutsin niimoodi erinevatel teadmata põhjustel viis ringi, kuni kolm tundi läbi sai. Päris kiiresti isegi möödus see aeg.

 

 

Sel nädalal peame selles nukras energias veetma kogu oma päeva ja öö. Olulisi otsuseid langetada ei tohi, palju peab vett jooma ja muid teraapiaid ei peaks võtma, sest see segab seda intensiivset protsessi.

 

Lähen nüüd bassu äärde päikest võtma, sest täna juhendajate treeningut ei toimu ja saan lõpuks ometi veits relaxida…

 

…Kohe kui bassu äärde jõudsin, ujus mind tervitama kena pikkade helepruunide juuste ja hirmpaksude kulmudega Stefani Hollandist.

Ta on 34-aastane pereterapeut, kellel hiljuti lõppes kaheaastane leping kuskil organisatsioonis ja nüüd riik maksab talle 70% tema põhipalgast, kuni ta uuele töökohale läheb. Vähe lebo! Stefani pani koti selga ja läks hoopis salaja tantratuurile. Ta käib suvest saati maailmas ringi erinevatel kursustel ja laagrites. Nüüd tšillib spontaanselt teist nädalast siin Osho paradiisis ja käib sisemise lapse tervendamise kursusel. See tantra-asi pakatab temast küll päris tugevalt välja. Miskipärast ta muudkui musitab ja silitab mind. Vaatab sügavalt silma ja paneb vahepeal ühe silma kinni. Ise niiviisi ulakalt itsitades. Väga huvitav natuur. Aga mul ei ole imelik. Vaatan lihtsalt, et täitsa põnev, et nii ka on võimalik suhelda. Ta on kõigiga selline imearmas.

 

 

 

Vaiksest bassutšillist ei tule mul seekord midagi välja. Ega siin ei saagi tegelikult ilma selle vaikuse rinnamärgita niisama istuda. Inimesed on siin oma kompleksid nii välja ravinud, et sõbraliku ja sügava vestluse võib iga nuka pealt üles korjata.

 

Tänane kundalini meditatsioon on põnevam kui ükski teine varem.

Tean, et mul on viimased kaks päeva olnud Müstilisel Roosil äärmiselt intensiivsed vabanemised. Esimene naermisega ja teine nutmisega. Enesetunne on hetkel selline, nagu oleks südame ja kurgu opil käinud. Väga teistmoodi. Raputamise osa oli intensiivsem ja mitmetahulisem. Olin täielikult jälgija rollis ja lasin kehal ise tegutseda. Tantsus olin ka täna veel rohkem jälgija ning seega oli see pisut teistsugune. Istumise faasis kadusin vahepeal üldse ära ja kohkusin tagasi, kui keha kukkuma hakkas. Pikutamisel nägin jälle unenägusid, mida ei mäleta.

 

Nüüd tahaks kohvi saada, aga kõik kohvikud on kinni ja avatakse alles pool 9, peale evening meetingut.

 

Et sinulgi oleks lihtsam hakata astuma kindlaid samme oma unistuste suunas lõin meile Edukate elustiili käsiraamatu. Klikka siia ja telli raamat endale pühendusega koju või mine Apollo raamatupoodi. 

26 Feb

Üllatusin hetkeks ja avasin silmad. Juhendajad ja kogu saal vaatasid mind imestusega. Naersin nii kõvasti ja südamest, et see nakatas ka teisi. Üks naine, kellel on olnud terve nädal väga keeruline naerda, tuli põlvitades minu ette ja vaatas mind pikalt.

22 Feb

Tead, mulle ikka väga meeldib siin. See on täielik minu Meka. Täna hakkas mulle tunduma, et aeg läheb siin nii kiiresti, sest esimene kolmandik teraapiast saab homme läbi. See tähendab siis, et need kolmetunnised naerumeditatsioonid saavad homsega läbi. Seejärel algab nutu nädal. Ja siis vaikuse nädal. Ja siis koju…

 

Ärkasin täna hommikul kell 5.30, et kell 6 dünaamilisse meditatsiooni jõuda.

Kui ma Müstilise Roosi teraapiat praegu ei läbiks, siis käiksin kindlasti iga hommik seal. Ei, mitte sellepärast, et see mulle meeldib. Mu mõistus tegelikult lausa vihkab seda, sest ta on absoluutselt segaduses, paanikas ja lõksus see tund aega, kui meditatsioon kestab. See käib nii, et esimesed 15 minutit hingad kaootiliselt ja kiirelt ninast välja, teine 10 minutit lähed hulluks, siis hüppad täis taldadele käed üleval hüüdes Hoo, siis hoiad 15 minutit tardunult käsi üleval ning seejärel tantsid 15 minutit. Kuni hüppamiseni on päris okei seda teha, aga siis lihtsalt lähevad varbad krampi ja jalad hakkavad valutama. Käte ülal hoidmise ajal karjuvad lihased APPIIII! Ja tants on juba lebo muidugi.

 

Päris uhke tunne on enda üle, kui see meeletus kella seitsmeks hommikul seljatatud on. Olen kohanud inimesi, kes teevad seda iga päev ja neil on ikka meeletult energiat ja elurõõmu. Osho dünaamiline meditatsioon on teaduslik meetod alateadvuse puhastamisest, keha loomuliku energia äratamisest, teadlikkuse praktiseetimisest ja loomulikult tähistamisest, sest iga päev on ju kingitus.

Hommikusöök

Oo ja siis imeline hommikusöök taas minu lemmik restoranis Darios. See sama ainus koht, kus Osho keskusest väljas söömas käin. Imeline cappuccino ja soe brokoli-tomati püree ciabattal. Freakin’ amazing! Istusin kõrvuti oma israelasest eakaaslasega Müstilise Roosi grupist. Tema hommikusöögirutiin on spinati, ingveri ja ananassi smuuti ning maapähkli ja moosi kolmnurgad. Ja alati kaks espressot. Me ei räägi täna omavahel eriti midagi, sest mõlemad istume ninapidi oma õppematerjalides. Meeletult põnev on seda intensiivset protsessi läbida ja selle teaduslikku tausta lugeda. Jagame peale söömist oma kogemust ja arutleme, milliste avastusteni oleme enda sees jõudnud ja mis üldse toimub.

Kui muud ei saa kandakui tumepunast maani kleiti

Peale sööki mõtlesin, et ostan pisikesest tänavapoekesest endale ühe punase ürbi juurde, et saaks rohkem neid erinevates aktiivmeditatsioonides täis higistada, aga tädike suure disainivalikuga küsib neljakordset hinda võrreldes Osho keskusega. Enamik eurooplasi oma jalga sinna poodi tegelikult isegi ei tõstaks, sest riided näevad seal välja tolmused ja kulunud. Disaini ja materjali valik on tal küll suur, aga ma ei usu, et ma tahan maksta 50 euri mingi sisuliselt nartskleidi eest, millega mujal ei käi. Jätan ostmata ja panustan Osho poekese peale.

Naeru-, nutu-, ja meiditatsiooniproff

Enne naerutunde loen veel oma materjale ja mulle tuleb head Hiina uut aastat soovima meie naeru-Buddha. See on see suur mees Taiwanist, kes naerab hiiglasliku suuga Ha-ha-ha ja higistab rõõmsalt kõik kohad täis. Ta ongi juba ennast niiskeks rabelenud, aga pole lugu, emban teda soojalt ja uurin, kuidas ta ennast tunneb. Tuleb välja, et härrale läbib protsessi juba KAHETEISTKÜMNES kord. Nimelt ta väga naudib oma erinevate kihtide avastamist ja avanemist. Uurin, et millega härra siis tegeleb ka, sest pole just odav lõbu seda siin keskuses praktiseerida. Naerumees on ilmaennustaja juba viimased 21 aastat. Vot tore. Küsimuse peale, et mis ilm siis täna ka tuleb, saan vastuse, et naeruilm. Sobib! 🙂

3 tundi niisama naermist… jälle

Marmorist sädelevas palees alustame sessiooni elektroonilise tantsu saatel tantsides. Seejärel hüüame kolm korda Yahoo! ja hakkamegi naerma.

Täna olen eriti kohal ja jälgin ka vahelduvaid protsesse, mis teistel naeru peale toovad ja eemale viivad. Kolmekümnest kakerdajast umbes viiel on päris raske naeru esile kutsuda. Vahel nad isegi jäävad magama, sest mõistusel on liiga error. Järgmised 5 istuvad stabiilselt ringis, et üksteiselt naerupisikut napsata. Teised viis mängivad tola, pannes sokke kätte ja siis käpuli padjapüür peas ringi roomates või salvrätt ninast välja rippuvalt kaagutades. See kõik on väga tervitatav, sest oma tolasusega kontakti saamine ja väljaelamine on super oluline. Mina neid asju ei tee. Mängisin küll pisut aega voodilinaga ja otsisin kontakti oma varjupoolega, kellega hommikuses dünaamilises kohtusin. Kõige olulisem on lõdvestuda, protsessi usaldada ja kohal olla, ilma ühegi mõtteta, siis saab olla ühenduses kõrgema tunde ehk naeruga.

 

Olin nagu päris õudne koletis hommikul.

Õnneks seal dünaamilises meditatsioonis ei tohi keegi silmi lahti teha. Ma oleks vast isegi ära kohkunud, kui ennast niiviisi märatsemas oleksin näinud. Tubli tüdruku sündroomiga preilid ju ei tohi koledusi teha, parastavalt naerda või kahjurõõmu tunda. Need tunded tuleb ikka kenasti alateadvusesse toppida, et need seal siis saaksid mädaneda. Täna olin koll ja mõtlemata, kust see tuleb, lasin dünaamilises enda kehal väljendada kõike, mida keegi näha ei taha. Nüüd naerusessioonil sain väljendada ka enda üleannetut krutski poolt ja siis lihtsalt rahulolevalt südamest naerda selle tõsiduse üle, millega kõigesse suhtun.

 

 

 

Juhendajalt sain tagasisideks, et minu silmadest on näha, et mõistus pole segamas, vaid olen täie teadlikkusega kohal. Kutsus mind the new generation’iks, sest minus olevat erakordne kergus, magusus, lihtsus ja soojus. Olen väga tänulik selle ilusa tagasiside eest.

Et sinulgi oleks lihtsam hakata astuma kindlaid samme oma unistuste suunas lõin meile Edukate elustiili käsiraamatu. Klikka siia ja telli raamat endale pühendusega koju või mine Apollo raamatupoodi. 

21 Feb

Läksin kell 7.30-ks Mentastics on the mat tundi. See oli sisuliselt siis lamamine ja sügav lõdvestus. Ja siis tõstsid natsa õlga, ja puusa ja põlve jne. Liiga unine minu jaoks ja tulin poole pealt ära ja läksin sööma, sest mul oli vaja enne Müstilist Roosi veel toimetada ja selle unelemise peale oma hommikut küll raisata ei soovinud. Vanainimeste praktika. Mina parema meelega teeksin hommikul joogat aga siin joogat ei tehta.

Hommikusöök oli taas amazing. Ei söönud seda siin resordis, vaid kõrval hotelli restos. Maguskartuli ja quinoa pannkook kapsasalatiga. Yumm!!

Müstilise roosi teraapia 3 nädalat- esimene nädal 3h päevas naermist:

Naermise 3 tundi mööduvad iga päevaga üha rutem. Täna oli kõige lihtsam naerda, sest olen mingid nipid enda jaoks kätte saanud, mis aitavad mul mõtteid mitte pähe lasta ja väsimusel ligi hiilida. Inimesed suunavad üha rohkem tähelepanu sissepoole, mis tähendab, et ei otsita enam nii palju väljastpoolt asju, mille üle naerda. Kuigi paljudel on ka tolamängimist vaja. Näiteks panevad härrad oma pea padjapüüri ja padja vahele, lina sinna otsa ja siis hakkavad naerdes pudikeelset jutlust pidama. What ever cracks u up.

 

 

Tore, et tsirkust ka tehakse, sest siis on lihtsam. Mõistusel on tegevust ja aeg läheb rutem? Tihti panin endale silmaklapid ette ja läksin oma mulli itsitama. Siis tegin endale pudikeeles nalja ja muudkui veiderdasin iseenda rõõmuks, rullisin ringi, kukkusin pikali, kakerdasin erinevate pilukatega ja muidugi lõkerdasin terve aeg naerda.

 

Juhenda rääkis, et meie grupp on erakordselt armastava ja üksteist hoidva energiaga.

Me ei saa üksteisega rääkidagi, aga kuna naer on nii lähendav, siis oleme tõesti inimestega seal nagu õed ja vennad, kes üksteise otsas kakerdades naeru lagistavad. Hästi vahva on üks vana pisike hiina naine. Ta on tõesti pisike ja krimpsus ja naerab nii, et silmi polegi näha aga suu on suur nagu kaev. Nii me siis vahime teineteist ja vaatame, kes kõvemini kajakat paneb. Tema muidugi vahepeal tõmbab näppudega oma silmalaud alla ja surub nina üles, et mul veel toredam oleks. Mulle väga meeldib teda paitada ja kallistada 😀 Ta on tõesti nunnu ja see ühendus, mis meie vahel seal saab seal olla on väga eriline. Üldse on pilukad nunnud.

 

Tunni lõpus sain ühendust ka oma varjupoole naeruga. Kes teab Hindude Kali jumalannat, siis võib ette kujutada, mis naer minus pead tõstis. Viskasin rusikad taevapoole ja naersin kõhu alt “Haa,haa, haa”, omal kulm isegi natsa kortsus.

 

 

 

 

Tervenemise unenägu meditatsioonis

Siis veel juhendajate treening ja jälle Kundalini meditatsioon. Viimases 15-minutilises pikutamise osas nägin vähemalt viit erinevat “unenägu”. Iga klipi vahepeal ehmatasin end kergelt tagasi. Mäletan ainult esimest, kus ujusin ookeani põhjast ülesse. Vaatasin järgi, mis see tähendab:

 

To dream that you are swimming suggests that you are exploring aspects of your subconscious mind and emotions. The dream may be a sign that you are seeking some sort of emotional support. It is a common dream image for people going through therapy.

Et sinulgi oleks lihtsam hakata astuma kindlaid samme oma unistuste suunas lõin meile Edukate elustiili käsiraamatu. Klikka siia ja telli raamat endale pühendusega koju või mine Apollo raamatupoodi. 

 

 

 

20 Feb

Eile õhtul tärkas minus miskisugune trots. Tulin Evening meetingult ka varem ära. Tegelikult ei tahtnud sinna minnagi. Tahtsin oma asju teha. Aga miskipärast ikka läksin. Otsustasin paar korda mitte minna, aga ikka läksin ja tulin poole pealt ära. Tunnen, et see oli ikkagi hea otsus, sest sain paar postitust valmis ja uurisin rohkem Osho kohta. Sattusin vaatama seda videot Osho surma pidustustest. Vaatasin nii umbes 13 minutit ja jäin magama.

Ärkasin täna teise snooze’iga ja debateerisin iseendaga teemal, kas kinkida endale hommik raamatuga või minna taas Buddha Groove’i. Otsustasin esimese kasuks. Mõnus oli. Aitäh Elina, meil oli väga meeldiv hommik. Eriti meeldis mulle kohvitamiselt see lehekülg.

 

 

Mul on praegu raske kirjutada. Tulin just matustelt. Kokkusattumus missugune, aga just päev pärast minu tutvumist deth celebrationiga (ülaltoodud videos) tuli teade, et meie seast on lahkunud üks naine. Ja kõiki OSHO keskusest kutsutakse tema lahkumist tähistama.

 

Vee kaldal, suure ventilaatori all ja mitmekümnete tähistavate punakuublaste keskel oli laip, mis tuli meie püramiidist.

Meil jäi täna juhendajate treening ära, sest keegi vanem naisterahvas siit Osho keskusest oli oma keha maha jätnud ja seetõttu kutsuti kõik death celebrationile. Mõtlesin algul, et no mis see siis ära ei ole. Ma ju ei teagi seda naist ja tore ju, et saan kohe peale Osho video nägemist ise ära proovida, mis tunne on hõisates ja tantsides matuseid pidada. Tegelikult oli nii, et kui püramiidi sisse läksin, siis olgugi et surnut veel polnud, käis minust läbi mingi tohutu laine, mille peale tavaliselt hakkan nutma. Aga me ei tohi sel nädalal nutta. Hakkasin siis kiirelt koos teistega tantsima ja käed taeva poole hüppama. Sain juba päris okeiks, kuni nägin ukse vahelt laipa. Jessus, nagu paanikahoog oleks mulle peale hüpanud. Pidin kõvasti pingutama, et mitte sajaga nutma pursata. Regullisin ennast hingamisega korda.

 

Tantsisin ja kargasin seal vaadates lakke ja keerutades, üritades mitte mõelda ja kui mõelda siis, et “Oh kui tore, et saame siin tema elu lõppu tähistada. Juhuu elagu elu!” Ei, see ei toiminud kuigi hästi. Läksin võtsin Müstilise Roosi juhendajalt käest kinni, et tuge saada. Tema ju ütles, et sel nädalal nutta ei tohi ja et matused on tänane juhendajate treening. Ta hoidis mul käest ja naeratas. Tantsimine jätkus. Vahepeal hõisati “Osho” ja siis jälle tantsiti. Lõpuks viidi laip rongkäiguga mere äärde. Mu mõistus ei saa aru, miks see mu jaoks nii raske oli. Käisin hiljuti sõbranna tädi matustel ja sain väga ilusti ilma pisarateta hakkama, kuigi oleksin võinud vabalt nutta.

Keha põletamine

Mõtlesin esialgu, et ei, mina sinna laiba põletamisele küll minema ei pea. Olen niigi kerges šokis. Aga ikka, läksin tõin toast oma väravakaardi (et pärast uuesti sisse saada) ja jooksin teistele järele. Mõtlesin, et okei, hea võimalus täis pauku näha ja jälgida protsesse, mis minus endas veel üles võivad tulla. Kui mere äärde jõudsin, siis nägin kuidas vanaproua kehale puuhalgusid laoti, siis veel lehmasõnnikukettaid, miskit tahkemapoolset rasva ja süütevedelikku. Publik muudkui hõiskas ja mängis pilli. Mina ka plaksutasin ja jälgisin, mis toimub. Laip kaetud, oli vaja sellele tuli otsa panna. Aga kellelgi polnud tuld. Pika pusimise peale leiti taksojuht, kellel oli taskus karp tikke. Meeletu leegiga süttis hunnik juubeldavate mediteerijate keskel. Mul polnud vaja rohkem midagi näha ja jalutasin vaikselt eemaldudes minema.

 

Tundsin ennast pisut kohkununa ja lohutasin end kahe VÄIKSEMA paki krõpsudega. Jalutasin ja ei mõelnudki midagi, vaid eksisin hoopis ära. Kahjuks ei olnud mul telefoni ka kaasas, et näha, kuhu minema peaks. Vaatasin kõrvale ja seal oli tuk-tuk. Maksin 0,50 € ja sain koju.

Vihane kundalini

Peale nende lõikude kirjutamist läksin Kundalini meditatsiooni. Esimene 15 minutit selles praktikas on värisemine. No kuidagi ei tahtnud see värisemine tulla, pigem oli nagu lainetamine alt üles ja tundsin ennast nagu makaron. Siis tuli tantsimise osa. Olen selle loo järgi juba kümneid kordi tantsinud ja alati väga elavalt ning rõõmsalt. Täna mõistagi mitte. Tundsin seda valu jutti oma kurgu all, mis päevaste pisarate hoidmisest tekkis ja olin pahane. Sel nädalal peab ju rõõmsat nooti hoidma! Trampisin jalgu ja loopisin käsi, et see tunne endast välja saada. Nutsin ka natuke ja umbes kolmeteistkümnendaks minutiks suutsin jälle naeratada ja hõisata. Järgnes 15 minutit istumist ja 15 minutit lamamist.

 

 

 

Jess! Sain välja selle tunde enda seest. Tulin rõõmsalt tuppa ja kuulasin mõningaid Osho jutuajamisi. Minusse voolas ääretult tugev tänulikkuse ja õnne tunne. Särasin enda toas ja tantsisin, sest olen nii rõõmus selle võimaluse eest siin kasvada, kogeda, õppida ja jagada.

 

Mukkisin ennast üles, sest täna on sõbrapäev ja armas Kristel, kellega koos India reisi alustasime, tuleb minu lähedale, et koos õhtust süüa. Kuus päeva tagasi nägime viimati lennujaamas, aga mul on tunne, nagu oleks juba mitu kuud möödas, sest minu sees on palju toimunud.

Küll siin saab palju tantsida

Peale mõnusat muljetamist sõbrannaga läksin tagasi meie džunglisse, sest seal oli Latino night. Saab tantsida! Välikohviku ette on moodustunud DJ-puldiga tantsuplats, mis on kaunistatud suurte LED-kerade ja muude tuledega. Jutustan seal ühe teraapiakaaslasega, kes räägib mulle loo, kuidas ta Peruus 30 päeva järjest šamaanidega Ayahuascat jõi ja konnamürki tarbis. Tema sõnum oli, et never again ja Osho on lahe. Ta on itaallasest pokkerimängija.

Et sinulgi oleks lihtsam hakata astuma kindlaid samme oma unistuste suunas lõin meile Edukate elustiili käsiraamatu. Klikka siia ja telli raamat endale pühendusega koju või mine Apollo raamatupoodi. 

19 Feb

Mängiti ronge ja hobuseid, loobiti patju ja jalgu kõrgele õhku. Mõni teeskles telefoniga rääkimist ja teised mängisid tittesid. Tegin mõneks hetkeks neid totrusi kaasa, et aeg kiiremini mööduks. Mõistusele väga meeldib, kui midagi teha on. Panin aga tähele, et kui tõega omaette lõdvestusin ja keskendusin tänutundele elu ja tingimuste eest, mis mulle antud on, siis tõusis minus siiras naer, millele ei olnud vaja ühtki stiimulit. Püüdsin väga leida hetki, kus naer tuleks mõistuse ja mõtete tagant. Seega ei mõelnud ma oma tingimustele, vaid tunnetasin kerguse tunnet, mis tuleb siis, kui mitte midagi liialt tõsiselt ei võta.

18 Feb

Eile õhtul kui awareness techniques tunnist ära tulin, olin täiesti koss ja ei jõudnud enam mitte midagi kirja panna. Kuigi seal tunnis tehti väga lahedaid harjutusi, millega end hetkesse tuua. Loetlen need siis siia mälu järgi üles, sest pidin nad nagunii kirja panema. Siis on nad meil kõigil olemas.

1.Kui silmad on väsinud, siis sulen silmad ja toon kausjad peopesad silmadele katteks. Hoian mõne hetke ja seejärel avan silmad (käed endiselt silmade ees. Nüüd hakkan vaikselt lahtiste silmade eest käsi alla laskma. Teen nii vähemalt 3 korda.

2. Kõnnin toas ringi 5 minutit ja ütlen enda seest tundega EI. Ükskõik mille kohta, tegelikult kõige kohta, mis ei sobi. Pole vaja juurelda, mis see on, vaid lihtsalt emotsiooniga “EI”. Kui rohkem pole vaja EI öelda, siis sama jalutamine JAH-iga. Helisedes, tundega jaatus, millele iganes. Nii saab väljendamata jäänud tunded endast vabaks lasta, et nad enam ei koormaks.

3. Alates varvastest hakkan keha hästi pingesse tõmbama. Varbad, sääred, põlved, reied, tuharad randmed, käed, kõht, selg, rinnakorv, kael, kukal, suu, nägu, pealagi. Hoian mõne hetke ja lasen vabaks, et istuda minuti või kaks vaikuses. Jätkan 3 korda. Nii saab tunda ennast üha rohkem ja rohkem lõdvestununa.

7.30 Tai Chi Pargis

Täna hommikul magasin sisse, sest ei olnud tubli ja ei krapsanud kohe äratuse peale üles ja tagavara tirinat polnud ka sättinud. Ärkasin 15 minutit enne Tai Chi tundi, mis asub sellel samal kividest laotud džungli väljakul, kus eilne praktika. Ma tegelikult isegi ei teadnud, mis tund seal toimub, arvasin lihtsalt, et see sama õpetaja, kes eile oli ilmselt teeb midagi toredat ja ta on vinge, seega läksin proovima.

Jõudsin täpselt õigeks ajaks. Tegelikult minuti liiga vara, sest pidin tegema “ootamise harjutust”. See on minu välja mõeldud sõna. Ma ei tea, mis see päris nimi on (uurin välja), aga see käis nii, et pidid vastastiku seisma partneriga ja siis randmeid koos hoidma ja üritama teist aeglaselt ja väärikalt tasakaalust välja lükata. Üldse väga väärikad on need idamaised hommikused taidlused. Peen värk. Selline voodoo-tunne tuleb seal neid huvitavaid poose tehes. Ülioluline on iga liigutuse hingamine, käe nurk, kõhu lõtvus, jalgade kaugus, selgroo kumerus jne jne jne.

Pole tõesti aega millelegi mõelda, sest peab iga sekund keha tšekkima, et kas kõik on ikka bueno. Sest tore õpetaja tuli ikka kohe parandama, kui sabakont piisavalt maa poole ei tirinud.

I love breakfast!

Peale Tai Chid läksin meie keskuse kõrvale hotelli restorani hommikust sööma. Seal on hullult head toidud ja hinna mõttes sama või isegi odavam. Kõik muidugi jälle ilma lihata ja kalata, aga väga maitsev. Sõin hommikuks quinoa risotot kapsalehtedega, mis olid mingi toreda hapuka kastmega koos. Toitev ja maitsev. Cappuccino oli ka suurepärane!

Müstiline roos: Armastav ühendus loodi läbi sisemise siira naeru

Ja siis läksin 3-tunnisele naerusessioonile. Täna tehti meile kenasti selgeks, et pole vaja nii palju väljastpoolt naeru väärt asju leida või leiutada, vaid pigem leida naer enda seest. See muutis mängu totaalselt. Jah oli naljatilku, kes muudkui käisid ja kõdistasid inimesi ja loopisid patjadega või mängisid niisama tola. Aga palju vähem kui eile.

Aeg-ajalt käidi ukse taga meekompvekke krõbistamas, et kurguvalu lõkerdamist ei takistaks. Mis mulle selle protsessi juures täna meeldis, oli see, et olgugi et üle poole meie grupist on hiinlased või muumaalased, kes inglise keelt ei räägi, siis naer on meie kõigi ühine suhtlusviis, millega loob üksteisega nii ilusa ühenduse. Grupp on äärmiselt mänguline ja toetav.

 

Härra tuli nädalasele naerule aga vanaema suri ära

Täna oli meil grupis ka uus liige, keda eile ei olnud. Ta oleks äärepealt minema sõitnud, sest ta vanaema suri eile ära. Siin grupis on nii, et kui kedagi pole või mõni muu energeetiline muutus toimub, siis seletatakse seda kogu pundile, et energia voolaks. Sel korral palus härra mitte kõigi ees seda öelda, sest tal keskkooli ajal suri ema ära ja siis õpetaja ütles seda kogu klassi ees. Tal oli sest ajast saati trauma ja ei soovinud sellele haavale soola raputada. Nii ta siis oli seal meie keskel ja naeris kolm tundi, pärssides pisaraid. Sel nädalal nutta ei tohi, sest on naeru nädal ja see on oluline. Saadan talle palju helgust ja kergust. Mul ei ole veel õnneks kunagi peres ühtki surma olnud. Vahel on ette tulnud, et mõte sellest, et kellegagi midagi juhtub, on mind juba pisarateni viinud. Minus elab jah väike hirm leina ees, mida pole kunagi kogenud.

 

 

Tänane seanss tundus kindlasti kiiremini mööduvat kui eilne. Ilmselt see nii saabki olema, et iga kord möödub aeg rutem.

 

Peale naerutunde sõin lemmikrestos imelisi köögiviljaspagette ja läksin juhendajate loengusse. Kolmekümnest osalejast 5 on süvaõppes, et saavutada valmisolek seda teraapiat mujal maailmas edasi kandma. Ääretult soojad ja inspireerivad inimesed. Jagasime oma seniseid kogemusi ning rääkisime läbi sügavamad protsessid, mis esimestel päevadel aset leiavad.

 

 

On põnev jälgida, kuidas mõistusel pole selle teraapiaga mitte mingisugust tegemist ja keha hakkab ise ennast tervendama. Imeline!

Kõige olulisem, mis sellelt tunnilt endaga järgmisse naerupäeva võtan, on olla kohal, lõdvestunud ja usaldada protsessi.

 

Seejärel taas ruttu Kundalini meditatsiooni ja siis Evening meetingule. See tähendab siis lühidalt 3 tundi meditatsiooni veel.

 

Õhtust käisin söömas ühe sakslasega, kes ehitab Indiasse maja. Ta oli aasta eest vabanenud mingist silma vähi taolisest asjast ilma keemiaravita, võttes antibiootikume, süües taimetoitu, vabanedes suitsetamisest ja tegeledes meditatsiooniga.

 

Õhtu käes ja jälle täiesti koss. Mitte midagi ei suuda teha. Jään üsna kohe magama, kui silmad kinni panen.

 

17 Feb

Ei, meil pole midagi, mille üle naerda. Peame ise enda seest naeru üles leidma ja lihtsalt naerma. Kolm tundi. Algul inimesed püüdsid ise hakkama saada, aga üsna pea saadi aru, et tegelikult on naermiseks palju abi vaja. Viisakatest vaimsetest pürgijatest said viimasepeal totrust taga ajavad lapsed. Loopisime üksteist täiest jõust patjadega, kõdistasime, tegime nägusid, rullisime, lametsesime nii palju, kui vähegi torust tuli. Mõned võtsid ka hetkelisi pause, sest tavaliselt polnud tõesti mitte millegi üle naerda ja on väga väsitav kolm tundi mitte millegi üle südamest naerda.

https://relaxinto.life/wp-content/uploads/2020/12/püramiid-550x366.jpg
16 Feb

Tulin just hiiglasliku musta püramiidi seest, kus koos 30 rahuotsijaga koos ümisesime, juhtisime energiaid sisse ja välja ning kuulasime vaikust. See oli Osho Nadabrahma meditatsioon.

 

Ükskord liigutas see mind korralikult.

Olen ka varem Eestis seda tunniajast meditatsiooni paaril korral teinud ja saanud ühel korral ka väga võimsa kogemuse. Nimelt tundsin endas tol korral blokeeringut armastust anda. Tegin ringjaid liigutusi naba alt väljapoole (sümboliseerides armastuse andmist) ja… mul oli seda keeruline teha. Mäletan, et pisarad tulid hirmust ennast haavatavaks teha. Ja mis siis, kui armastuse andmisele samaga ei vastata? Käed värisesid ja liikusid imeaeglaselt väljapoole, ning siis tagasi kõhuni, et alustada uue ringiga. Tundsin hirmu, kurbust ja valu. Nutsin need välja ja alustasin sissepoole ringidega, mis sümboliseerisid armastuse vastuvõtmist. Jälle tugevad emotsioonid. Miski minus tundis end väga väikese ja väärtusetuna. Hakkasin täitma tühimikku endas, mis oli pikalt igatsenud tingimusteta armastust. On ju meis kõigis lõputu armastuse kanal, millest headust jagada 🙂

Seda lõiku kirjutades hakkas mul kurgus kõvasti suruma ja pisarad põski niisutama. Järelikult on veel selles mustris vabastamist vajavaid sõlmi.

 

Täna trippisin minema

OSHO Nadabrahma pole just lihtne meditatsioon, sest kuna füüsilist aktiivsust on minimaalselt, siis on mõtted väga väledad pähe tikkuma. Millal retriit korraldada, miks Apollo mu meilile ei vasta, kas peaks endale ka ikkagi selle meditatsioonitooli ostma, indialased on ikka nii nunnud, issand kui külm see põrand on, aa oih palun ära praegu mõtle. Iga kord, kui end mõttelt tagasi kutsun, siis olen endale tänulik, et märkasin end hetke tagasi tuua ja siis jään huviga uut mõtet ootama, et seegi minema lasta.

Istudes ja ümisedes tuli mul vahepeal nii suur uni peale, et nägin vist isegi hetkeks und. Ma ei mäleta, mis see oli, aga ma polnud kindlalt hetkeks seal püramiidis. Teadlikusse tagasi jõudes hakkasin valjemini ümisema, et ikka kohal olla ja korralikult vibrada. Hullult veider tunne tuleb kehasse, kui 15 minutit järjest MMMMMMmmmmm teha.

 

India poisid tantrat ei saa

Siin campuses pole üldse India tunnet. Juhendajad suurematele kursustele on siiani olnud kõik eurooplased. Käisin täna ka ühel tutvustaval tunnil tantra kursusele. Ma seda 3 päevast kursust ise ei saa küll võtta, kuna olen järgmised 7 päeva hommikust õhtuni hõivatud naermisega ja selle juhendamisega, aga huvi oli ikka, et milline see kursus olema saab.

Ülevoolavalt rõõmus ja volüümikas proua Hamburgist alustas sissejuhatust piinliku teadaandega, et Osho juhendi järgi pole India rahvusest meestel sellel kursusel kohta. Mul käis jutt läbi ja suu vajus lahti. Olin just tunni algust oodates vestelnud ühe väga sümpaatse ja tagasihoidliku india poisiga, kellele oleks see kursus väga sobinud. Ma unustasin küsida, miks see nii on aga uurin selle välja. Sellel on kindlasti mingi põhjus. Minu jaoks oli see esimene rassistlik kogemus, mil tundsin endas õiglustunde muundumist kergeks vihanoodiks. Rinnus oli selline kokkutõmbumise tunne ja pool ülahuult kerkis koos kulmuga üles.

 

Täna käisin ka oma esimesel Osho evening meetingul.

See tähendab seda, et kõik inimesed, kes sel päeval keskusega seotud olid, tulevad taaskord püramiidi kokku. Kusjuures kanda võib ainult pikki lumivalgeid riideid ja turvakontroll oli nii kõva, et piiksutiga käidi läbi ka rullikeeratud joogamatt. Sinna ei tohi eriti midagi peale hea tuju ja istumisaluse kaasa võtta.

Miiting algas tantsu ja tralliga, mida saatis idamaine instrumentaalmuusika. Vahepeal hüüti “Osho” (mis ei tähenda isikukultust, vaid lihtsalt teadlikkuse heli) ja siis tantsiti edasi. Vaadati ka video pealt vanameistri videosalvestisi, kus härra Osho ise vastas ühele küsimusele vähemalt kolmveerand tundi. Oli see vast hea vastus.

Kuigi habemes mees rääkis mõnusa rahuliku tempoga, ei saanud mina vast pooltest sõnadest aru. See India inglise keele aktsent on mu kõrvale nii harjumatu, et satun alatasa olukordadesse, kus ei jõua nii palju mõttes Ääääh?! teha, kui tegelikult vaja oleks. Siis ei jää üle muud kui loota, et võõramaise kõnega vestluskaaslased hiljem tagasiside küsimusi ei küsiks. Loodan, et harjun ära…

Saalis oli umbes 100 inimest ja päris paljud isegi naersid mingite naljade üle vahepeal, mistõttu võib arvata, et nad said hästi aru. Kuna Osho vastas küsimusele “Miks teadlased avastavad alles nüüd teemasid, mis iidsetele kultuuridele ilmselged olid?” päris pikalt, siis sain ühele poindile vist ikkagi pihta: nooruke on see meie teaduslik meetod veel.

 Ülistatakse teadlikkust aga mitte Osho isikut

Tasub ka ära mainimist, et vastupidiselt ülejäänud Indiale, kus võib igas poekeses, fuajees ja majapidamises näha mõne guru raamitud fotot, siis Osho keskuses pole ma näinud mitte ühtegi pilti vanameistrist endast. Üldse pole siin mingisugust ülistamist ega kummardamist. Pole kuskil kellegi portreesid.

Aa Osho vildikatega joonistatud pilte on küll külalistemaja fuajee ja tubade kaunistuseks, mis on tore. Osho joonistusi vaadates jäi mulle mulje, et nad räägivad universumi laienemisest ja meie piiratud, kuid arenevale vaateväljale selles. Üsna lihtsad ja isegi lapselikud, kuid nii mõnigi väga tabav ja kaunis.

 

 

 

Kell on 23.17 ja ma olen täiega väsinud. Loodan, et saan ennast hommikul kell pool 7 üles… Homsest hakkab minu Müstilise Roosi rännak… Oh boy…

 

NB: Kirjutan seda blogi läbi enda filtri ja tunnetuse, millel ei pruugi mõne teise tõega suuremat pistmist olla.

15 Feb

Jaanuaris, kui nautisin elu India lõunaranniku ökokülas nimega Auroville, tärkas minus mõte proovida elamist OSHO loodud keskuses Punes Indias. Olin sellest kohast varem kuulnud ja ka pisut uurinud, mis värk on. Nimelt, kui Eestis OSHO meditatsioonijuhendajate kursusel käisin, siis sealne juhendaja ütles, et tema kogemus Müstilise Roosi teraapiast oli nii võimas, et peale seda ta tundis, et nüüd võib kasvõi “ära surra”. Parimas mõttes muidugi.

Miks ma seda teen?

Siin ma siis olen, Osho rahvusvahelises meditatsioonikeskuses. Multiversity Plus on 30 päeva täis Müstilise Roosi teraapiat, erinevaid aktiivseid meditatsioone, loenguid ja kuhjaga enesearengut. Mitte, et “ära surra”, vaid et vabaneda emotsionaalsetest piirangutest, mis ei lase mul nautida mulle kingitud elu täis potentsiaalis elamist. Soovin tühjendada sahtlid alateadvuses, mis on kogunud endasse hirmu, ärevust, ebakindlust, kurbust, valu, häbi ja enesekriitikat. Plaanin hoolt kanda oma sisemise lapse eest ja kuulata, mis tal mulle läbi minu keha ja intuitsiooni öelda on. Õpin end paremini kuulama ja kõrvalt vaatlema. Vähem reageerima ja sügavamalt mõistma.

Usaldan iseenda kogemust

Olen viimase aasta jooksul erinevaid OSHO meditatsioone praktiseerinud ja nii enda kui ka sõprade peal näinud imelisi tulemusi, seega usaldus süsteemi vastu on mul eelkõige läbi iseenda kogemuse. Ütlen ausalt, et ma pole veel Osho raamatuid lugenud ega pea ennast tema fänniks. Küll aga olen kuulanud mõningaid lindistusi ja lugenud mitmeid artikleid. Tunnen, et saan aru või olen kogenud, millest tema raamatud ja tekstid kõnelevad.

Müstilise Roosi meditatsiooniteraapia koosneb kolmest nädalast: esimene nädal naeran, teine nutan ja kolmandal istun vaikuses.

 

Saan tuleval nädalal enda ja kõige üle korralikult naerda.

Naer on minu väga tugev katteemotsioon, mis varjutab tõelisi tundeid, mis tahavad vabaks laskmist. Samuti on palju alla surutud kilkeid, lõkerdamist ja ulakust, mis on jäänud koolipingist saati tubli tüdruku mängimise tõttu häbi varju. Müstilise Roosi raames veedan esimesel nädalal iga päev 3 tundi niisama “lambist” naerdes. Täna tegime proovi sessiooni. Polnud sugugi lihtne võõraste inimeste keskel, olles pahviks löödud kogu esimese päeva emotsioonidest ja eksind lamba tundest, südamest naerda. 3 tunni asemel pidime itsitama kõigest 15 minutit ja juba selle lühikese ajaga mõistsin, kui võimas see 3 x 7 tundi naermist olema saab. Lisaks peaks boonuseks saama trimmis kõhulihased 😉

 

Tervendav ulgumine

Teine nädal saab olema 3 x 7 tundi nutmist. Kogu kinni hoitud raev, hirm, kurbus, valu, jonn ja viha, mis on alateadvusesse kinni jäänud ja tekitavad mulle soovimatuid käitumismustreid, saavad välja voolata. Tänase proovisessiooni ajal oli minu üllatuseks nutta palju lihtsam kui naerda. Võibolla seepärast, et olen alati õrna hingega piripill olnud? Nooremana seepärast isegi häbi tundnud, sest nutta polnud ju cool. Nüüd ma näen seda hoopis teisiti. Mulle väga meeldivad pisarad, sest minu jaoks näitavad nad, et midagi on sügavalt puudutanud ja miski läheb päriselt korda. Olen näinud inimesi, keda miski ei kõiguta ja ka ise proovinud selline olla ja ausalt öeldes on kalk inimene palju kurvem vaatepilt kui siirate pisaratega hing.

 

Tõmban täiesti vaikseks

Kolmandal nädalal istume 3 x 7 tundi vaikuses ja jälgime. Kolm tundi järjest mitte midagi mõelda! Whoo, ma juba kujutan ette, kui palju vastuseid sealt tulema hakkab. Loodan saada nii vaikseks, et enam pole vastuseidki vaja. Kasutan praegu iga päev seda vaikuse asja, kui miski probleem lahendust otsib. Lasen end maksimaalsesse lõdvestusse ja kuulan mõttetult vaikust nii kaua, kuni kohale jõuab, mis tegelikult oluline on. Ootan põnevusega seda tühjuse tunnet, mida peale kursuse lõppu hoole ja armastusega hoida ning viljastada veel suurema teadlikkusega.

 

Elan campuses aka hotellis.

Tulin siia keskusesse otse Pune lennujaamast öösel. Seega peale meeletu tuututamise ja turulettide suurt ei näinud. Kui aga Osho keskusesse jõudsin, vastas kõik nähtu neti teel loodud ootustele. Siin on MEGA ilus. Äärmiselt hoolikalt hoitakse puhtust ja väga hästi on organiseeritud mediteerijate vastuvõtt. Tundsin end kogu sisse registreerimise aja hoitud ja olulisena. Protsesse, mida tuli läbida, oli mitmeid ja iga toimetuse jaoks on eri inimene. Kes näitas ringi, kes seletas programme, kes registreeris sisse, võttis raha, hoolitses mu elamise eest jne. Kõik need inimesed on ka ise eelnevalt Müstilist Roosi läbinud ja loomulikult pärisin suure uudishimuga kõigilt ka tagasisidet.

 

 

Minu küsimuse peale Müstilise Roosi kogemuse kohta, sain alati ülevaid vastuseid. Üks taevaliku kohalolekuga kuuekümnendates härra oli seda lausa 3 korda läbinud ja ühel korral Rootsis ka läbi viinud. Kusjuures kõik mainisid mõnusa muigega suul seda suurt muutust, mis minu olemust ees ootab ja soovisid mind näha ka peale programmi, et tunnistada seda vägevat transformatsiooni. Eks siis näha ole 😀

Saan veel päeva seda meeletult suurt Osho kompleksi avastada ja siis hakkabki minu rännak pihta. Muljetamiseni!